|
||||
Nr 29 (1106) Neljapäev, 29. august 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Sellest saab peagi veerandsada aastat. Eestis hakkasid puhuma uue aja tuuled. Hakati märkama ka eakamat rahvast või oleks ehk õigem öelda, et vanem põlvkond hakkas ise ennast, oma probleeme, oma jõuetust ja jõudu tunnetama. Sündisid pensionäride ühendused, liidud, seltsingud, millalgi loodi isegi Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, mis isegi Riigikokku pääses. Ent juba enne seda oli toonase sotsiaalhooldusministeeriumi juhtkond mõistnud, et eakad vajavad oma ajalehte. Eesti Kommunistliku Partei Keskkomiteest Rahva Häält toimetama pandud Toomas Leito oli Ants Tammele ust näidanud ning just Ants Tamme oli neid mehi, kes tundmatus kohas vette hüppas, luues eakaile ja puudega inimestele suunatud ajalehe Videvik – väljaande, mille taolist ei olnud, ei ole praegugi kusagil lähimaades. Ka need 50+ ja 60+le mõeldud väljaanded, mis Eestis hiljem on sündinud, on oma sihiseadmiselt ning eluhoiakult hoopis teised, kui on olnud Videvik. Rohkem kui kakskümmend kolm aastat on see ajaleht elanud tavaliste pensionäride elu, otsinud koos rahvaga vastuseid valusatele ning keerukatele küsimustele. Vanasõna ütleb, et kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad. Kelle leiba on söönud Videvik? Õnneks ja õnnetuseks ainult oma tellijate leiba. Teades suurepäraselt, kui kõhnuke on pensionäri rahakott, on lehe hind hoitud madal ning aastaid otsitud kaasamõtlejaid ja majanduslikke toetajaid. Oi kui palju on otsitud ja oi kui vähe on leitud! On meeles, millise peapesu saime sotsiaalministeeriumist, kui koostöövõimalusi vaagides tegime ettepaneku kord kuus ministeeriumi lehekülg koostada. Uskusime, et tollel hällist hauani inimesega tegeleval ministeeriumil on, millest lugejaid teavitada. „Ei hakka meie teie tööd tegema!” visati üleõla. Üks väheseid ministreid, kes Videvikku koostööpartneriks hindas, oli Siiri Oviir (ja mitte ainult ministripõlves). Tõsi, on teisigi poliitikuid, kes mõistavad, kui suur jõud on tegelikult vanema põlve rahvas ja neid koondav ajaleht. Hea sõna ja jõuga on abiks olnud Edgar Savisaar, Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seeder, Tunne Kelam, Elmar Truu ja mõni teinegi. Videvik alustas kaks korda kuus ilmuva õhukese mustvalge lehena. Tahaks loota, et tulevikus loovad uurijad meie lehe abil tõese pildi taastatud Eesti Vabariigi algusaastatest. Leht meenutab neid aegu, kui pensionist sai elatusraha, kui pakaselistel öödel kogunesid eided-taadid juba kella 2–3 paiku postkontorite uste taha, et neidki sandikopikaid kätte saada, mis pika elutöö eest nüüd anti. Post tõi hommikuti toimetusse sülemeid kirju – abipalveid, kurtmisi, nõuküsimisi. Kadunud Evi Päts andis paljudele nii juriidilist kui ka südamlikku, inimlikku nõu. Kui jõustus uus (praegu kehtiv) pensioniseadus, ilmus see tänu sotsiaalkindlustusameti direktorile Külli Pedakule seletuste ja kommentaaridega just Videvikus. On kõik teisedki eakaid puudutavad seadused lahti kirjutatud. Aastate jooksul on leht toonud lugejateni palju huvitavat. Meenutagem jutuajamisi tuntud kultuuritegelaste ja teadlastega. Oma sõna on öelnud Jaan Kross, Paul Kuusberg, Heino Kiik, Evald Okas, Anu Kaal, Heli Lääts, Kaalu Kirme, Erast Parmasto, Voldemar Kuslap, Vello Orumets – et nimetada mõndagi. Oma teest ja tööst on rääkinud tuntud vabadusvõitlejad. Nii nagu loetakse Videvikku kõikjal Eestis, nõnda leidub meil kirjasaatjaidki igal pool ja igas eas. Kaastöövõistlused on toonud kirjutisi nii koolilastelt kui ka sajanda (!) eluaasta künnisele jõudnuilt. On olnud põnevaid lugusid, mis tõestavad, et sõnavaldajaid on meie rahva hulgas väga palju. Videvikust mõeldes meenuvad paljud kaasteelised. On elatud ühiseid rõõme ja valusid. On üksteisele õnne soovitud vanaisaks-vanaemaks saamise puhul, on vaikses valus seistud koos ka kalmuaias. Pikkadesse aastatesse mahub kõike. Meenutame meie hulgast lahkunud Guido Viilast, Rein Milistveri, Lembit Sibulat, Toivo Aaret, Peeter Maimikut, Ülo Avilot. Tänusõnad on jäänud ütlemata paljudele kirjasaatjatele, kelle töö ja mõtteta ei oleks Videvik see, mis ta on olnud. Kui olnut vaagida, siis ehk oleme olnud liiga tagasihoidlikud ja eneseuhked, me ei ole roninud aknast sisse, kui meid uksest välja on visatud. Me oleme püüdnud hakkama saada, kuigi hinnad aina tõusevad. Me ei ole osanud ega tahtnud kiita neid, keda kiita ei sünni, me oleme tahtnud tõerääkijaks jääda. Kunagi oli Videviku trükiarv 20 000. Praegu? Näpuotsaga üle tuhande. Jah, me mõistame, et kui inimene seisab valiku ees, kas tellida ajaleht või osta päts leiba ja tohtri määratud arstirohud, siis valikut tegelikult ei ole. Seda enam, et lugemissaalides ning päevakeskustes on lehed lugemiseks saadaval, külas rändab lehenumber käest kätte, nõnda et lugejaid on kordades rohkem kui tellijaid. Aga ilma rahata ei tee ühtki ajalehte. „Kahjuks ei ole võimalik teid toetada,” on vastatud toimetuse avaldustele Kultuurkapitalist, Hasartmängumaksu Nõukogust. Ei ole kohalikud omavalitsusedki leidnud (otsinud) võimalust oma piirkonnas rahvale Videvikku tellida. Seda, et võimueliit eakate ajalehte elus aitaks hoida, me tegelikult ei loodagi, pole iial lootnud, sest „kelle laulu sa laulad...” Kui mõelda aga sellele, et Eestis on peaaegu 400 000 pensionisaajat, siis... Jah, kõik nad ei ole eesti keeles lugejad, kuid ikkagi. Kui iga sajaski pensionär soostunuks Videvikku tellima, kui pensionäride ühendused oma häälekandja nimel veidigi vaeva oleksid näinud, siis ei oleks toimetus praegu küsimuse ees, mis edasi, kuidas edasi. Aga oleks öeldakse paha poiss olevat... Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||