Porrulauk on meie aedades veel vähe levinud. Ometi väärib see köögivili palju enam kasvatamist ning toiduks tarvitamist. Porru on teistest sibulaliikidest pehmema maitsega. Vanematele inimestele on ta toiduks eriti soovitatav. Et porru säilib talvel keldris hästi ning tal on küllaltki suur vitamiinide sisaldus, asendab ta hästi sibula rohelisi pealseid.
Porrulauku tundsid hästi juba vanad kultuurrahvad. Tänapäeval kasvatatakse teda ulatuslikult Lääne- ja Kesk-Euroopas. Toiduks tarvitatakse lehetuppedest moodustunud õrnakoelist ebavart koos sellest ainult pisut jämedama sibulaga, samuti noori lehti. Ebavars sisaldab kuni 10 % süsivesikuid, 2 % valke, C-, B1-, B2- ja PP-vitamiini ning karotiini.
Kasvunõuete poolest sarnaneb porrulauk hariliku sibulaga, on aga külmakindlam ja talub aiamaal kasvades –5 kuni –7 °C. Paljundatakse seemnetega.
Porrulauk annab head saaki huumuserikastel, küllaldase niiskusega maadel. Paremini sobivad raskevõitu liivsavimullad. Erinevalt harilikust sibulast ja küüslaugust kasutab ta hästi ka värsket sõnnikut.
Kasvukohale istutatakse mais 50—60 päeva vanused istikud. Sügavalt haritud mullal on otstarbekas istutada taimed reavahega 50—60 cm madalate vagude põhja, et taimi oleks hiljem kergem mullata. Taimede vahe reas peaks olema 15—20 cm.
Kasvuaegne hooldamine ei erine sibula hooldamisest, aga pealtväetisi tuleb anda rohkem ja sagedamini. Ka juulis ja augustis tuleb anda lämmastikku. Koos mulla kobestamisega tuleb taimi 15—20 cm kõrguselt mullata, siis jääb ebavars valgeks ja kasvab pikemaks.
Lõplikult koristatakse saak oktoobri lõpul. Säilitamiseks määratud taimedel juuri ei kärbita. Säilitatakse keldris niiskesse liiva istutatult temperatuuril 0—1 °C. Osa sorte (Carentani) võib säilitada ka üles võtmata kasvukohal lume all.