EGON NUTER, milline on teie pere?
Oma isa-ema laps olen. Ema sündis Narvas, isa Noarootsis. Narva elanikud aeti sõja jalust ära ja Noarootsis nad kokku said. Õde sündis Noarootsis, siis lõi isa ühel suvel heinaajal hargi maasse ja ütles, et temale piisab põllu peal rügamisest küll. Hakkas puusepaks. Algul koliti Haapsallu, hiljem Tallinna. Mina olen pealinnapoiss. Elasime Tallinn-Väikese jaama kandis, aga seda aega mina ei mäleta. Siis ehitasid vanemad Rahumäele maja. Olen olnud nõmmekas ja jäänudki nõmmekaks.
Minu peres on kolm last. Noorem poiss on 10, vanem poiss 18, tüdruk on 23-aastane ja tal on 2,5-aastane laps. Nii et mina olen vanaisa. Täitsa vahva tunne on aegapidi tulnud.
Kas teatrimaailm oli teie suur helesinine unistus?
Ma üritasin kahel aastal järjest Tartu Ülikooli geograafiat õppima pääseda. Mul oli selline luul, et saaks aga sturma selga ja mägiekspeditsioonile. See tundus nii ahvatlev. Ma ei mõelnud üldse elu rakenduslikule poolele, et mis ma pärast selle geograafiaga peale hakkan. Aga konkurss oli niisugune, et sinna ma ei pääsenud. Samal ajal töötasin TPI-s tehnilises teenistuses. Olin keskkoolis helitehnikat õppinud, mul on isegi kitsasfilmi demonstreerija paberid. Astusin siis TPI õhtusesse osakonda, õppisin mehaanikateaduskonnas masinaehituse tehnoloogiat. Sõbrad võeti sõjaväkke, ma olin noor poiss ja mul oli igav... Läks aasta või paar ja astusin Pedasse. Pedagoogilise Instituudi kultuuriosakonna programm tundus nii vägev, et sealt pidid lausa supermehed tulema.
Kas tulid?
Noh, ma ei tea... Mõnevõrra see mu saatust ikka mõjutas. Diplomi järgi oleksin ju pidanud kusagile kultuurimajja tööle minema, aga 1980. aastal avas uksed Vanalinnastuudio, koostati truppi. Ju ma millegi poolest olin silma paistnud, et siia kutsuti. Ja nüüd on sellest 20 aastat.
Oma viimases osas “Koomikutes” ütlete ränki sõnu koomika ja koomikute kohta. Kas olete ka ise sellel seisukohal, et koomik peab olema ühiskonnas sanitar, mitte naerutaja?
Ma ei ole sellele tõsiselt mõelnudki. Selles lavastuses on tegelikult teine probleem. On vanad õpetajad oma tõdedega, vastukaaluks Gethini roll, keda peaks mängima üks mässav nooruk, 20—25-aastane poiss. Vaevalt, et minu mõtted selle poisi omadega täiesti sobida saavad. 45-aastaselt on kindlasti mingisugune taak kogunenud. Mina olen rohkem kuulaja kui rääkija.
Kas komöödiateater näitlejateed kitsamaks ei tee?
Ei, põhimõtteliselt on kõik võimalik, kuigi naljateater mingi märgi muidugi külge paneb. Aga ka siin on hetki, kus pead tegema nii, et keegi ei naera. Sellega saab hakkama. Kõik sõltub ikka materjalist. Õnneks on olnud vahelduseks tööd ka televisioonis ja raadios. See tasakaalustab.
Olete teinud Wigla show’d ja Kreisiraadiot ning mõnda muudki, mis osa vaatajaid õlgu kehitama paneb. Kas näitlejal tuleb mängida asju, millega ise nõus ei ole?
Tuleb küll jah, aga sellest peab mingil moel üle saama. Ega ju mina laval ei ole, laval on ikka see inimene, keda mina kehastan.
Kas on võimalik endast täiesti välja astuda?
Ma ei tea, päriselt vist ikka ei ole. Ei saa ju kõigest iseendas sisemiselt üle astuda. Vanad näitlejad räägivad, et kui sulle roll sugugi ei meeldi, siis leia sealt üks magus koht, üks stseen, mida meeldib teha — midagi ju ikka leiad —, muidu lähed endaga riidu, tekib vastumeelsus, tõrge, see asjale kasuks ei tule.
Aga mis siis, kui ikkagi endaga riidu lähed? Kui tunned, et nüüd on kõik?
Ma kunagi olen läinud... Ma olin jonni täis, tundus, et kogu lavastaja kontseptsioon on vale. Siis võeti rolli pealt maha, tehti suur koosolek, hääletati, kas jätta teatrisse või ei. Rollist keeldumine hea tooni juurde ei käi. Öeldi, et seda võis Kaarel Karm endale lubada, mitte noor algaja. Olin ju idealist. Aga sain oma vitsad kätte, üle noatera jäin teatrisse.
Kas näitleja peab alati natuke idealist olema?
Vähemalt peab ta olema humanist. Iga kunstnik peab.
Kas meie igapäevane elu seda võimaldab?
On kerge vastata, et ega nüüd hästi ei võimalda küll, aga kõigel on alati kaks poolt. Asju on võimalik kaunimaks mõelda või neid siis paremini mõista. Mina olen nagu kahe tee ristil. Vahel ma kirun, vahel mõtlen, et ega ükski asi nii kähku ei käi, kui soovime.
Teie leivanumber on president Meri. Kas loodate Lennu-taadu taagast kunagi lahti saada?
Ma loodan sellest kähku lahti saada. Loodan, et juba sügiseks on see läinud. Kadriorgu tuleb uus mees. Kui keegi viitsib parodeerida, kui on, mida parodeerida, teeb seda juba uus mees — või naine.
Kui palju pidite presidenti jälgima, et tema kuvand luua?
Minu käsutuses on üks presidendi valimiskampaania puhuks Mark Soosaare tehtud videomaterjal Arnold Rüütlist ja Lennart Merist. Seda ma vaatasin. Ja ühe leiu tegin sealt küll. Lennart Meril on näkku kirjutatud, kui ta mõtleb. On kohe näha, kui lauba taga midagi toimub.
Kakskümmend aastat — pikka aega võõraid inimesi loodud. kas kannate sellest midagi-kedagi endaga kaasas?
Eks mingid mälestused käivad ikka inimesega koos. Kui aega tagasi kerida, siis on meeles teatri algus ja see, kui saad nagu jala maha, tunned, et sind arvestatakse. Esimesel hooajal mängisime komöödiat “Kes aevastas?”. Eino Baskin tegi. Teatris oli Olev Eskola. Mäletan, et selles etenduses tuli tunne, et ma olen olemas, suutsin end natukenegi nähtavaks teha, tõestada.
Kas meistrid laval on algajale olulised?
Tegelikult on ikka küll. Neid kindlasti vaadatakse. On kahju, kui oma trupis ei ole põlvkondade järjepidevust. Meil on mänginud Salme Reek, Kaljo Kiisk, mitu hooaega oli Aarne Üksküla. Muidugi jälgiti neid, muidugi on nad eeskujuks.
Vanalinnastuudios vahetus Baskin Baskiniga. Mis on muutunud?
Ei tea, vara veel öelda. Oma maitselt ja tegemistelt on nad väga erinevad. Roman on tõsisem, Eino mängulisem. Elame — vaatame.
Mida teete siis, kui on väga raske?
Eks vahel jookseb igaüks tühjaks. Siis olen tegevusala vahetanud. Vahel teen süüa. Igasuguseid asju. Lihasid ja salateid ja muud imelikku ka. Kunagi aastaid tagasi läksime, võileib taskus, mööda põhjarannikut sõitma. Leidsin seal ühe lagunenud ja poolpõlenud sauna. Meeletult ilus koht, ilus loodus. Tegin kaupa ja nüüd olen seda kümme aastat kõpitsenud. Hea tühjaks- ja taaslaadimise koht. Mere ääres. Hoopis teine elu. Ei loe lehti, ei kuula raadiot.
Kas olete mõelnud tulevikule? Teie 20 aasta pärast?
Oi jumal! Siis pääsen pensionile. Mul on selline kuri kahtlus, et seda pensioni kolmandat sammast mina kasvatada küll ei jõua. Äkki lähen siis sinna maale elama. Teen midagi oma kätega. Olen ju puusepa poeg, puulõhn meeldib mulle.

Küsitles IMBI JELETSKY