Kapsast on tuntud kultuurtaimena juba vähemalt 4000 aastat. Seda kasvatatakse troopikast põhja poole kõikjal, isegi polaarjoone taga. Kapsa populaarsuse põhjus on lihtne: teda saab kogu aja tarvitada värskelt, hapendatult, kuivatatult, marineeritult ja muul viisil konserveerituna.
Eestis kasvatatakse toiduks kõige rohkem valget peakapsast, üha enam levib lillkapsas, mis on Euroopas hinnatuim kapsateisend. Igapäevasemaks on saanud ka punane ja kähar peakapsas ehk savoia, nuikapsas ehk koolrabi, rooskapsas ehk brüsseli kapsas ja brokoli ehk spargelkapsas.
C-vitamiini rohkem kui sidrunis
Meie oludes hinnatavat C-vitamiini sisaldab valge peakapsas keskmiselt 50 mg 100 g kohta (50 mg %), s.o. umbes sama palju kui sidrun või apelsin (40 mg %), kuid kaks korda rohkem kui tomat, kuus korda enam kui porgand ja seitse korda rohkem kui õun. Täiskasvanud inimese C-vitamiinivajaduse rahuldab sügisel 150—200 g toorkapsast päevas. Punases peakapsas, lill- ja rooskapsas on C-vitamiini veelgi rohkem. Toitumise seisukohalt on tähtis, et ka kevadeks säilitab valge peakapsas peaaegu 30 mg % askorbiinhapet, enamiku köögiviljadega võrreldes on seda suhteliselt palju. Kapsa toiduks valmistamisel osa C-vitamiinist hävib kuumuse ja õhuhapniku toimel: hautamisel ja keetmisel 50—70 %, aurutamisel 33 %.
Kapsastes on ka B-rühma vitamiine, K- ja E-vitamiini. Vähivastase ainena tuntud karotiini aga leidub kõige rohkem rooskapsas.
Kasulikud mineraalained
Mineraalaineid sisaldavad kapsad 0,6—1,3 %. Need osalevad kõikides füsioloogilistes protsessides ning aitavad korrastada ka organismi veemajandust. Eeskätt roos- ja nuikapsas, ka punases ja valges peakapsas on märkimisväärselt kaaliumi, mis vähendab koevalkude veelembust, soodustab sel teel vedeliku väljaviimist organismist. Naatriumi leidub kapsastes vähe, mistõttu nad sobivad hästi siis, kui on vaja piirata toidu keedusoolasisaldust. Peakapsa välimised lehed ja lillkapsas sisaldavad ligi 50 mg % kaltsiumi, mida organism hästi omastab. Vähemal määral leidub kapsastes magneesiumi, fosforit ja rauaühendeid. Viimaseid on lillkapsas rohkem.
Mikroelementide poolest on kapsas suhteliselt vaene; võiks ehk nimetada koobaltit, mis võtab organismis osa vereloomest. Maanteeäärsetel peenardel koguneb kapsastesse autode heitgaasist kahjulikku pliid.
Väike kalorsus
Kapsas on rohkesti vett ja vähe süsivesikuid (3—5 %), kusjuures viimastest peaaegu poole moodustavad seedimatud kiudained — need soodustavad soolestiku tegevust ja aitavad organismist kolesterooli välja viia. Kiudaineid on rohkem valges peakapsas, nui- ja rooskapsas, vähem lill- ja hiina kapsas. Valku on kapsas 1,2—4 % — rohkem roos-, lill- ja nuikapsas, vähem valges ja punases peakapsas.
Kapsad sisaldavad väärtuslikke toitaineid, kuid toiduenergiat annavad nad vähe — 100 g valget pea- või lillkapsast annab 23—28 kcal, s.o. kolmandiku kuni poole sellest, mida saab näiteks kartulit süües. See-eest on kapsad suuremahulised ja tekitavad kiiresti küllastustunde. Seega võivad kapsast rohkesti süüa ka tüsedusele kalduvad ja väheliikuvad inimesed. Kapsad peaksid kuuluma ka selle inimese menüüsse, kes soovib kaalus maha võtta.
Kapsa raviomadused
Kapsast kirjutatakse ka mõnes ravimtaimeraamatus. Peale tõiga, et teda tarvitatakse toiduainena, annavad selleks põhjust veel kaks asjaolu.
Esiteks — juba Rooma arstid soovitasid pestud ja näiteks taignarulliga katki muljutud kapsalehti soojendatult panna riidekotikeses koeranaeltele, haavanditele, külmamuhkudele ja verevalumitele. Neli korda päevas vahetatav kapsamähis kiirendab paranemist.
Teiseks — 1948. aastal avastati USA-s, et kapsas sisaldab S-metüülmetioniini, mis mõjub ravivalt maokatarri ja haavandtõve korral. Esimeses vaimustusehoos hakati S-metüülmetioniini nimetama U-vitamiiniks (lad. k. ulcus — haavand). Nüüd kõneldakse vitamiinitaolisest ainest. S-metüülmetioniini saamiseks pruugitakse peakapsa toormahla või hõõrutud värsket kapsast. Keetmisel hävib see ühend 90 minuti jooksul. U-vitamiini leidub ka teistes köögiviljades, kuid vähem kui valges peakapsas.
Hapukapsas
Umbes pool valge peakapsa saagist kasutatakse ära hapendatult. Hapendamise aluseks on piimhappekäärimine — bakterid muudavad kapsas leiduvad süsivesikud piimhappeks. Kui viimase sisaldus on vähemalt 0,6 %, siis ta konserveerib üsna hästi. Hapnemisel rakukestad kobestuvad ja kapsas muutub seedemahladele hõlpsamini kättesaadavaks. Piim- ja teised orgaanilised happed tugevdavad maomahla- ja sapieritust. Hapukapsas ja kapsasoolvees on veel kevadelgi 20—30 mg % C-vitamiini. Kasulik toiduaine!
Hapukapsast ei maksa pesta, sest vesi uhub ära kapsavedelikus lahustunud väärtuslikud vitamiinid ja mineraalained. Kui kapsas on toidu valmistamiseks liiga hapu, siis lisatakse juurde värsket kapsast või natuke suhkrut.
HARRI JÄNES