Hiljuti tähistas oma ümmargust sünnipäeva Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu Võru osakonna juhatuse esimees Jevgeni Tsukanov. See pime mees on omamoodi traagilise saatusega. Ometi annab Jevgeni huumorimeel ja positiivne eluhoiak nägijatelegi silmad ette. Ka on tal hästi arenenud õiglustunne, mis sunnib teda alati ülekohtu vastu seisma. Hoolimata pimedusest on Jevgeni sedavõrd iseseisev ja enesega toime tulev, et perearst ei raatsinud talle isegi riigi poolt eraldatud sotsiaaltoetust määrata.
Jevgeni sündis 1936. a. Orjoli oblastis. Nagu tuhanded teised vene poisid, jäi ka tema sõjaorvuks. Rinne ja maakolgas tegid arstiabi olematuks ning viieaastane poiss kaotas mingi silmahaiguse tagajärjel nägemise. Vähe sellest. Partisanide varjamise eest põletati Jevgeni koduküla maha. 1943. a. hakkas Saksa sõjamasin Kurski ja Orjoli alt läände veerema. Taganemisel võeti rahulikke elanikke sõjajalust kaasa. Nii küüditati Tsukanovite perekond Leetu sõjapõgenike laagri okastraataia taha.
Elu Leedus kulges mitmel pool. Esialgu küürutas ema poola panile, hiljem riigimajandile kuulunud põllul, aga peenike oli ikka pihus. Kuigi elati lausa koolimajas ja õde õppis samas leedukeelses koolis, ei tundnud ükski pedagoog pimeda Jevgeni vastu huvi.
1948. a. leidis ema paremad teenimisvõimalused Eestis Lavassaare turbaväljadel ja perekond koliski Pärnumaale. Toidulaud muutus küll paremaks, aga 12-aastase poisi suhe koolitarkusega jäi esialgu endiseks. Pööre ei jäänud siiski tulemata. Keegi kohalik võimumees uuris välja, et Tartus Era t. 2 on pimedate kool, ja nii Jevgeni sinna sattuski.
Venekeelses töölisasulas elanud poiss ei osanud aga sõnakestki eesti keelt. Kooli direktor Arnold Karindi tahtis umbkeelse õpilase Leningradi pimedate kooli suunata, aga leidlik poiss soovitas oodata — ehk saab eesti keele siiski selgeks. Nii läkski. Küllap selle tõttu, et õige õpiaeg oli käest libisenud, ei tundnud Jevgeni kooli vastu eriti huvi. 1953. a. kevadel jättis ta seljataha neljanda klassi ja töömehe (täpsemalt öeldes harjassepa) põlv Tartu pimedate ettevõttes algaski. See kestab 1969. a. alates Võru pimedate töötoas Karja t. 17 tänaseni. Tõsi, viimastel aastatel võib sõna “töö” julgesti jutumärkidesse panna, sest mida pole, seda pole.
Vaba aja vaimseks veetmiseks pole pimedal inimesel kuigi palju võimalusi. Pimedate kool nakatas Jevgenit male- ja kabepisikuga ning see harrastus on teda senini saatnud. Jevgeni kauaaegse sõbra ja saatja, Eesti pimedate maleelu keskse tegelase Aare Raigna sõnul on raske ette kujutada mõnd meie nägemisvaegurite male- või kabeturniiri, kus ei osaleks mõlemal spordialal I järku omav Tsuk. Nende turniiride arv küünib aga mitmesajani. Näiteks on Jevgeni alates 1953. a. osa võtnud Tartu pimedate ettevõtte iga-aastastest maleturniiridest 52 (!) ja alates 1957. a. Eesti Pimedate Liidu maletšempionaatidest 44 (!) korda. Nii järjekindel pole olnud ükski teine Eesti nägemisvaegur.
Jevgeni on ruudulisel laual liigutanud kabe- ja malenuppe küll Balti riikides, küll mujal Nõukogude Liidus, aga ka Rootsis ja Poolas. Mullu suvel Zakopanes toimunud Braille’ maleolümpia oli kindlasti tema senise sporditee tipp.
Õnnitleme juubilari koos tema abikaasa, kahe tütre ja kahe pojaga.

ALDO KALS,
Eesti Pimedate Muuseumi juhataja