Eestlased paapuatega ühel pulgal?
Äsja Akadeemilisse Raamatukogusse saabunud teoste hulgas on ka ÜRO “Vaesuse raport 2000” (Poverty Report 2000). Statistilist materjali on seal kõigi maailma riikide kohta, v.a. Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika maad. Teos illustreerib tuntud tõsiasja, et kõige vaesemad riigid paiknevad Aafrikas, Aasias ja osalt Ladina-Ameerikas. Vaesuses elab (andmed pärinevad aastatest 1995—1999) 85 % Sudaani, 80 % Haiti ja 72 % (sellest äärmises vaesuses 57 %) Sambia elanikest.
Keskmisel tasemel on Ida-Euroopa ja Sõltumatute Riikide Ühenduse maad, esmajoones Kesk-Aasias (Kõrgõzstanis 51 %, Tadikistanis 47% vaeseid, teiste kohta pole andmeid toodud) ja Taga-Kaukaasias (54—60 %). Neist ei jää palju maha Ukraina (50 %), Venemaa (35 %) ja Valgevenemaa (33 %). Mitme Ida-Euroopa riigi kohta (Ungari, Tšehhi, Sloveenia jt.) andmed puuduvad. Slovakkias elab vaesuses 3 % ja Poolas äärmises vaesuses 5 % elanikest. Nendega enam-vähem võrdsel tasemel on Vietnam (vaesuses 16 %, sh. äärmises vaesuses 2 %) ja Hiina (äärmises vaesuses 5 %). Kuuba kohta selliseid üldandmeid pole toodud, kuid mõningate teiste näitajate poolest (laste ja alla 40-aastaste inimeste suremus jne.) on ta Ladina-Ameerikas umbes Tšiili, Costa Rica ja Uruguai tasemel, tunduvalt eespool Brasiiliast ja Boliiviast, rääkimata Haitist ja Guatemalast.
Balti riikidest pole andmeid Läti kohta. Leedu oli 1998. aastal suhteliselt heal järjel — vaesuses 16 %, sellest äärmises vaesuses 5 %. Eestis olid 1997. aastal vastavad protsendid 38 ja 22. See on enam-vähem võrdne niisuguste riikidega nagu Tansaania, Paraguai ja Peruu ning isegi Paapua Uus-Guinea, kus vaesuses elab samuti 38 %, tunduvalt viletsam aga olukorrast Tuneesias, Malaisias, Iraanis ja isegi okupeeritud Palestiina territooriumil (seal elab vaesuses 24 ja äärmises vaesuses 14 %), rääkimata Hiinast ja Vietnamist.
Tarbimise langus iga elaniku kohta aastas keskmiselt oli ajavahemikus 1980—1997 Eestis 2,2 %, üks suuremaid endistest sotsmaadest, enam-vähem võrdne Nikaraagua ja Madagaskariga. Suurim oli langus samal ajavahemikul Angoolas — 7,8 %. Enamikus äratoodud maades oli aga tarbimise tõus (suurim Hiinas ja Korea Vabariigis — keskmiselt 7 % aastas). Endistest Euroopa sotsmaadest oli väike tõus Poolas ja Rumeenias, vaid minimaalne langus Ungaris — 0,1%.
Ei, hoopis allpool!
Suurt tähelepanu on raportis pööratud riikide programmidele vaesusest ülesaamiseks. Märgitakse, et ilma nendeta on turumajandusega riikides raske saavutada sotsiaalset õiglust. 23 maal on olemas spetsiaalsed pikaajalised üleriigilised programmid. Nende hulgas on vähearenenud riikide (Benin, Nepaal, Gambia jt.) kõrval ka kiiresti arenevad maad (Hiina, Tai, Brasiilia jt.). Sõltumatute Riikide Ühenduse maadest on sellised pikaajalised programmid olemas Kõrgõzstanis ja Usbekistanis. Peaaegu kõigis riikides, k.a. endised sotsmaad, on riiklikes plaanides ette nähtud abinõud vaesuse vähendamiseks. Eesti on selle raporti kohaselt üks väheseid riike, kus puudub selline planeerimine.
Nagu paistab, püütakse praegu seda kurssi jätkata, kui mitte süvendada. Äärmist toimetulekupiiri — 500 krooni kuus — õigustas hiljuti kasvavate hindade tingimustes peaminister Mart Laar. Küll aga planeeritakse suurt sõjaliste kulutuste tõusu. 1. novembrist jõustus Eestis Euroopa Sotsiaalharta, kuid Riigikogu jättis selles ratifitseerimata artiklid õigusest sotsiaalsele kaitsele vaesuse ja tõrjutuse vastu, sh. pensionäride osas, samuti õigusest eluasemele. Sotsiaalministeeriumi välja antud raamatus “Isetegemise rõõm” on toodud andmed anketeerimise tulemustest. Selgub, et üks tõsisemaid sotsiaalseid probleeme on nõrk põlvkondadevaheline side, k.a. halvustav suhtumine vaesuses virelevasse vanemasse põlvkonda. Selle tööga loodud materiaalsete väärtuste müügist saadud raha läheb aga kõrgete riigiametnike palkade tõstmiseks.
Mõned ametimehed-miljonärid ei paista üldse mõistvat siinse Paapuamaa probleeme. Vestluses Tallinna Pedagoogikaülikooli noortega ütlesid nii endine kui ka praegune Tallinna linnapea, s.t. Robert Lepikson ja Jüri Mõis, et ühistransport tulevat linnas likvideerida, sest inimesed sõidavad oma autodega. Järelikult tahavad nad 38 % vaeseid jätta üldse ilma võimalusest liikuda muud moodi kui jalgsi. Ning Postimees kommenteeris 7. novembril neid avaldusi ilmse sümpaatiaga, samuti nagu Lepiksoni pakutud “saksalikku” põhiväärtuste jada: kõigepealt auto, siis koer ja naine. Minu arvates annab see tunnistust vaimsest viletsusest.
Kaua veel pealt uihh, aga alt fuihh?
Hiljuti käis ajalehtedest läbi teade, et Euroopa Liit kinnitas seisukohta võtta esimeste hulgas oma liikmeks Eesti. Nähtavasti on meie juhid olnud üliedukad Euroopale demonstreerima, et meil on kõik pealt lakitud, uihh. Aga Euroopas ju tahetakse ka, et alt ei tohiks olla fuihh. Kui objektiivne teave olukorrast Eestis jõuab ka Euroopa Liidu juhtide teadvusse, pole välistatud seal kardinaalne ümberhindamine. Maailmapank juba kritiseeris Baltimaade juhtkonna hoolimatust vaesema elanikkonna suhtes.
Kuid tõe levimiseks tuleb meil teha ka endil pingutusi. ÜRO raportis rõhutatakse, et vaeste olukorra parandamiseks on neil endil vaja organiseeruda ning organiseeritult esitada oma nõudmisi. Siis võivad nad leida toetust ka mujalt, v.a. üliparempoolsed parteid. Eestis kõike seda peaaegu polegi. Aga peaks olema. Ei sobi ju uue aastatuhande hakul leppida ajast-arust absurdse arusaamaga, et tee üldisele heaolule käib jõukuse ja vaesuse järsu polariseerumise kaudu, nagu kunagi kapitali esialgse akumulatsiooni aegadel. Isegi paapuad teavad, et viimastel aastakümnetel on mitmetes vaesemates riikides koos majanduse kasvuga või vähemalt allakäigu vältimisega nüüdisaegseid vahendeid rakendades üheaegselt vähendatud vaesust. Paistab, et ainult meie Balti provintsis pole isegi elukutselistel poliitikutel sellest aimu. Sest meie täiskirjaoskajale rahvale pakub meie ajakirjandus nagu lastele vaid värvipiltidega illustreeritud närvekõditavat pahna, mitte vajalikke teadmisi praegu maailmas toimuvatest uutest sotsiaalsetest ettevõtmistest. Edaspidi püüame seda lünka täita.
Herbert Vainu