Evald Okase nimi ei vaja tutvustamist. Tema looming kuulub meie kunstikogemusse nii kaua, kui näitustel oleme käinud. Umbes samamoodi kui Olev Subbi, Enn Põldroosi, Vive Tolli, Herald Eelma, Avo Keerendi või Tiit Pääsukese kunst. Ainult et Evald Okas alustas hulga varem. Esimest korda pääsesid tema tööd Kunstihoone näitusele 1939. aastal, kui noormees õppis Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Oma õpetajate kaudu on ta ühenduslüli sõjaeelse eesti klassikalise kunsti ning tänase vahel. See aeg on nii ajaloosündmuste kui ka kunsti arengu poolest olnud keeruline. Nii on Evald Okase looming omalaadne ajastudokument: ühest küljest on kunstnik otseselt jäädvustanud (alates rindejoonistustest) oma aega ja kaasaegseid, teisalt peegeldab see neid keerulisi arengukäike ja murranguid, mida eesti kunst poole sajandi jooksul on läbi teinud. Mida aastakümme edasi, seda suuremast loomisrõõmust ja maalilisest vabadusest see räägib.
Nüüd on meister jõudnud ikka, kus inimesed armastavad meenutada lapsepõlvekodu ja kujunemisaastaid. See on kõigiti loomulik soov leida põhjuslikke seoseid ja võib-olla teha ka kokkuvõtteid hilisematest aastakümnetest. Kuigi Evald Okase puhul ei saa küll kuidagi rääkida kokkuvõtete tegemisest. Oma 85. sünnipäeva eel valmistub kunstnik järjekordseks personaalnäituseks, arvult on neid üle viiekümne. Kui mitmendaks, ei oska täpselt öelda. Ateljees ootavad lõpetamist uued tööd. Uskumatult kõrge loomisvõime jätkub.

Kodu
Evald Okas on teist põlve tallinlane. Tema vanemad kolisid 1914. aastal Põltsamaa lähedalt linna. Pere asus elama Tartu maanteele, kus praeguse Marati hoone kohal asus Massoprodukti-nimeline mööblivabrik. Villem Raami monograafias on kunstniku vanemate pulmapilt: tumedas ülikonnas, valge kaelusega ja moekohaste vuntsidega tislermeistri käsivarrele toetub pika loori ja lillekimbuga noorik. Noorpaarist õhkub heatahtlikku väärikust ja võiks peaaegu öelda, et seisuseuhkust — Evald Okase isa oli peentisler, kes mööblivalmistamise kõrval tegi kunstnikele pildiraame, Estomuusikale kitarrikaste ning enda lõbuks mosaiike ja intarsiaid. Veel praegugi on kunstnikul ateljeenurgas isa valmistatud raam ja sellel koltunud paber värske aktivisandiga. Ka paber on sõjaeelsest ajast. Tartu maanteelt ja hiljem Härjapea tänavalt, kuhu perekond püsivalt elama kolis, mäletab Evald Okas kunstnikke, kes isalt pildiraame käisid tellimas — Wiiraltit, Jansenit, Greenbergi, Sannameest, Adamson-Ericut. Terane poiss nägi nende pilte ja jäi teinekord kuulatama, kuidas mehed omavahel mõtteid vahetasid.
Sajandi algul sõitsid Tartu maanteel kõvade kummiratastega bussid ja hobuvankrid. Käis Vabadussõda. Ühel päeval tuli ema vend, kolonel Partsi adjutant, ja tõi poisile esimesed värvipliiatsid.
Meister ütleb, et kooliskäimisega on tal mitut pidi vedanud. Algus oli Raua tänava koolis. Maja oli veel pooleli ja esimesel koolipäeval pääses sisse tagauksest. Riided jäeti pööningule. Aga koolis oli kunstiklass, kus joonistamist õpetas preili Liivak. Kui Evald Okase tütretütred õppisid 21. keskkoolis, käis ta ikka samas ruumis asuvas kunstiklassis õpilastega kohtumas. Ka Nõmme algkoolis, kus koolitee jätkus, juhtus olema asjatundlik kunstiõpetaja. “Ma pole kunagi pidanud pilte kopeerima, nagu vahel koolis tehakse,” meenutab Evald Okas. Reaalkoolis olid tema õpetajateks Ludvig Oskar ja Roman Nymann, kes soovitasid ilmse kunstiandega poisil minna õppima Riigi Kunsttööstuskooli. Sellega oli valik langenud ja edasine tee selge.
1976. aastast on Evald Okasel suur õlimaal “Meie pere”. Tislermeister Okast sellel enam ei ole. Kesksel kohal kompositsioonis on kunstniku ema. Kokku on maalil viis kunstnikku — Evald Okas, poeg Jüri Okas, tütred Mari Roosvalt ja Kai Koppel ning väimees Uno Roosvalt. “Meie peres tuleb kunstnikke järjest juurde,” ütleb Evald Okas. Kai Koppeli tütred õpivad praegu Kunstiakadeemias, üks maali ja teine arhitektuuri. Üks neist on pildil Kai Koppeli süles.
Kool ja õpetajad
Riigi Kunsttööstuskooli astudes oli Evald Okas kuueteistaastane. Kaks aastat tagasi oli üks ajaleht esimest korda tema joonistuse avaldanud. Kool oli küll rakendusliku kallakuga, kuid seal olid head võimalused ka kujutava kunsti harrastamiseks. Meister ütleb selle kohta, et ta sai Kunsttööstuskoolist mitmekülgse hariduse. Tuli teha naha- ja vaibakavandeid, joonistada plakateid, õpetati lavadekoratsiooni ja akende kujundamist. Kuigi õpetajana ehk natuke kuiv, oli August Jansen huvitatud maalitehnilistest probleemidest. Ka tema õpilased pidid alates lõuendi kruntimisest kõike oskama. Voldemar Melliku käe alla hakkas Evald Okasest kujunema virtuoosne joonistaja.
Lõpetanud 1937. aastal kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1939. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Meister meenutab: “Greenbergi õpetamismetoodika istus mulle väga hästi. Tema enda maalimisviis oli mitmekihiline ja vaba. Maalilist vabadust, mis mulle eriti sobis, nõudis ta ka oma õpilastelt. Kunagi polnud nii, et modell pandi ette istuma ja kästi täpselt ära maalida. Ta ei parandanud ka kunagi oma käega õpilaste töid, kuid võis vahel väga järsult öelda. Ükskord ütles Einmannile:”Mis te siin tipsite!” Einmann vihastas nii, et läks koolist ära. Mind huvitas alati, mida Greenberg minu tööst arvab, samuti tema enda tehnilised võtted, näiteks mismoodi ta õhukese läbipaistva värvikihiga pinda katab.”
Kui Evald Okas 1941. aastal kooli lõpetas, oli eksamikomisjonis Kristjan Raud ja diplomil Johannes Semperi, siis juba kõrge kultuuriametniku allkiri.
1930. aastate kunstielu Eestis oli küllalt elav ja vabameelne. Kuigi õpetus koolis oli realistlikul alusel, ei suhtutud ka abstraktsesse kunsti põlgusega. Evald Okas ütles siiski, et tema laad see ei ole, kuigi on abstraktseid kunstivoole suure mõnuga jälginud. Neljakümnendate lõpu rangete kunstikaanonite kehtimise ajal kutsus ta vahel sõbrad ateljeesse kokku ja maalis abstraktseid pilte, seda sai tehtud ka koos Alo Hoidrega Kuku klubis. “Aga see polnud väga tõsiselt mõeldud. Mind huvitas rohkem võimalus väga vabalt maalida. Midagi mulle sobivat olen ehk üle võtnud, aga matkimist pole mõttekaks pidanud. Paljud arvavad, et abstraktset kunsti on kerge teha. Tegelikult pole see üldse nii. Kui tahetakse luua midagi originaalset, peab professionaalne põhi olema väga tugev. Olen seda alati ka oma õpilastele ütelnud.”
Õpilased
Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Evald Okas on kunstipedagoog olnud üle viiekümne aasta. “Vahel tuleb mõni mu õpilane tänaval vastu ja küsib, kas ma teda veel mäletan. Vastan siis, et mäletan küll, aga olete kuidagi vanaks jäänud. Ma kipun ikka unustama, kui vana ma ise olen,” naerab professor. Evald Okas oli Kõrgema Kunstikooli õpilane, kui talle usaldati juhendamine Kunsttööstuskooli aktiklassis. Tema esimesed õpilased olid Esko Lepp ja Siima Škop, Esko Lepp oli vanem kui õpetaja.
1944. aastal kutsuti Evald Okas praegusesse Eesti Kunstiakadeemiasse. Ta töötas algul maali- ja siis aastakümneid graafikakateedris ning võib nüüd rahuldustundega oma pedagoogitööle tagasi vaadata. Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt — kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest. “Minu õpilased on olnud andekad ja mis kõige tähtsam — igaüks on oma nägu. Ma pole kunagi nõudnud, et keegi peaks tegema nii nagu mina. Aga tehniline põhi peab olema tugev. Alles see annab vabaduse. Praegu on kahjuks tekkinud kunstnikke, kes arvavad, et piisab järeleaimamisest. Põhjus on tegelikult muus, ei osata väljendada seda, mida tahetakse,” võtab Evald Okas kokku oma pedagoogilised tõekspidamised.
Kui peres on viis kunstnikku ja nüüd ka veel kaks kunstiüliõpilast, räägitakse ja arutatakse loomulikult ka kunsti üle, aga siingi on ikka järgitud põhimõtet, et igaüks peab säilitama oma isikupära. Nii on läinudki.
Mõni aeg tagasi võtsid tütretütred Kunstiakadeemiast puhkuse ja sõitsid aastaks Pariisi. Vanaisa käis neid seal vaatamas ja koges rahul olles, et tüdrukud polnud aega raisanud — prantsuse keel selge ja Pariisi muuseumid ning galeriid tuttavad. Vahetult sõja eel oli ka Evald Okasel üsna reaalne võimalus Prantsusmaale õppima minna, aga selle asemel tulid tööpataljon Kotlases, Eesti Rahvuskorpus ning Jaroslavli kunstiansamblid. Kas Evald Okase loominguline tee oleks ilma sotsrealismi koolita teistsuguseks kujunenud? Kunstnik ise on arvamusel, et on alati teinud seda, mida on teha tahtnud. Aga möönab lõpuks, et midagi sellest ikka külge jäi.
Jaroslavli kunstiansamblid
Viimasel aastakümnel pole olnud kombeks neist rääkida, põhjuseks ilmselt ideoloogiline müra, mida nõukogude ajal kunstiansamblite ümber tehti. Tõsiasi on siiski see, et kunstirahva koondamine sõja ajal Jaroslavli päästis Eestile väga palju andekaid inimesi.
1944. aastal valmib Evald Okasel maal “Eesti kunstnikud Jaroslavlis”. See kujutab Jaroslavli kunstnike koloonia tuumikut. Pildil on Okas, Adamson-Eric, Aleksander Pilar, Eduard Einmann, Eugen Vainu, Arnold Alas, Priidu Aavik, Richard Sagrits... Nende suurimaks ühisesinemiseks jäi 1943. aastal Moskvas toimunud Jüriöö-näitus — 150 tööd 21 kunstnikult. Ateljees käisid kunstnikele poseerimas Paul Pinna, Gustav Ernesaks, Ants Lauter. Vahel astus läbi Kaarel Ird, vaatas pilte ja vandus.
Jaroslavlist saadeti kunstnikke rindele joonistama, mis Okase-taolisele kiire käega mehele oli hea treening. Huvi pakkusid ka Vene külaarhitektuur, vanad kirikud ja värvikad inimtüübid.
Moskvas ja Jaroslavlis said eestlased esimest korda aimu sotsrealismist ning mõneti kummalisest kunstitegemisest. Et kollektiivsus oli au sees, moodustati ka kunstnikepaare, kes ühte ja sama pilti pidid tegema. Koos maalisid näiteks Sagrits ja Adamson-Eric. Okas pandi paari Einmanniga. Nende üks ühiseid oopusi kujutas von Sassi punkrit. “On ikka kaunis hale asi, kui praegu vaadata,” tunnistab kunstnik. See-eest on hiljemgi olnud huvitav vaadata, kuidas nendel aastatel arenes kompositsioonimeel. Hoopis raskem kui alles maalijateed alustaval Okasel oli uute nõudmistega kohaneda väljakujunenud kunstnikel. “Adamson-Ericul oma prantsuse kooliga oli ikka väga raske,” tõdeb Evald Okas. Ka paljudele teistele algas neil aastatel keeruline ja vastuoluline loominguperiood.
Evald Okas loob Jaroslavli perioodil omalaadse ajadokumendi — seeria rindejoonistusi ja maale, joonistab kaasjaroslavlasi. Ühtlasi talletuvad mällu muljed, mille tulemuseks on mitu hilisemate aastate meistritööd, näiteks litotehnikas “Rindetee” (1948). 1960. aastal valminud graafilist lehte “Surnud maa” on kriitikud nimetanud nõukogude sõjateemalise kunsti kõige traagilisemaks teoseks. Tookord oli ju kombeks kujutada sõda üksnes ülevas ja heroilises registris.
Reisid
1950-ndate aastate teisel poolel algab Evald Okase loomingus viljaks graafikaperiood. “Tõuke andsid selleks välisreisid. Ma ei olnud algul üldse reisimisest huvitatud. Esimest korda sõitsin välismaale 1958. aastal, kui mitte arvestada põgusat Soome külastamist enne sõda. Käisin Hollandis, Belgias ja Luksemburgis. Brüsselis oli parajasti maailmanäitus. Edasi järgnesid reisid Prantsusmaale, Itaaliasse, Kreekasse, Jaapanisse, Hispaaniasse, Rootsi, Inglismaale, USA-sse, Kanadasse. Hiljuti küsis üks ninakas kunstiteadlane ajalehes, et kuidas Okas nii palju reisida sai. Sain küll, sest ma olin akadeemik, mul polnud vaja nuhki mängida,” ütleb kunstnik ja lisab, et välismaal on ta käinud ikka ainult kunsti pärast. Muuseas, Firenze Kunstiakadeemia auliikmeks sai Okas enne kui NSV Liidu Kunstide Akadeemia tegevliikmeks.
“Välisreisid andsid mulle tohutult palju, olen käinud kõikides maailma suuremates kunstimuuseumides. Reisidelt tõin kaasa hulgaliselt joonistusi. Üks põnevamaid paiku, kus ma käinud olen, on Jaapan.” Sotsmaadesse ei sattunud Okas kordagi, ainult korra astus läbisõidul maha Praha lennuväljal.
Reisidel tehtud joonistused kandis Evald Okas hiljem üle graafilistesse tehnikatesse. Näitustele jõudsid reisiseeriad ajal, kui eesti kunstis toimusid muutused suurema kunstilise vabaduse suunas. Ka Evald Okase loomingus pääses domineerima subjektiivsem käsitluslaad.
Ideoloogilise alltekstiga nimetustest hoolimata, näiteks “Vihkamine”, “Kaks noorust” jt., on kunstnikku välisreisidel tegelikult paelunud peamiselt sensuaalsed ja põnevad naisetüübid ning suurejooneline arhitektuur. Meister meenutab, et “Vihkamine” ja “Kaks noorust” on visandatud Rooma Püha Peetruse kiriku platsil paavsti kõnet kuulates. Jaapani- ja Itaalia-reisi muljete põhjal valmivad mõned suurepärased maalid, nagu “Vana naine Hiroshimast”, “Siena katedraal”, “Veneetsia” jt. Aastanumbrit 2000 kannab õlimaal “Mälestus Veneetsiast”. Okas on eesti kunsti üks suuremaid rännumehi. Hiljuti käis ta Lõuna-Prantsusmaal ja külastas Picasso, Matisse’i ning Chagalle’i muuseume.
Kunstirõõm
Evald Okase ateljee Vabaduse väljaku ääres on huvitav koht ja mitte ainult sinna kuhjunud tööde pärast. Meister on üle maalinud ka uksetahvlid, aknapiidad ja taburetid. Lauanurgal on väimehe viiulikast, kaanel Okasele nii iseloomulik väljendusrikas naisefiguur. Kui kunstnik ütleb, et ta on alati maalinud maalimise mõnust ja tegemise lustist, siis kõige rohkem käib see ilmselt tema arvukate aktide kohta — alates nõtketest tušijoonistustest kuni meeleliste, panteistlikku rõõmu tulvavate lõuenditeni.
Paljud Evald Okase parimad aktimaalid on valminud ajal, kui ametlik kunstipoliitika seda anrit eriti ei soosinud (“Giovannina” — tušš, 1957, “Sügis ateljees” ja “Akt linna taustal” — õli, 1957 jt.). “Ma ei ole teinud sellest probleemi, ma ei maalinud näituste jaoks. Mul on kõik kohad pilte täis, mida ma ei ole kuskil välja pannud,” ütleb meister.
Kõigest ei jõudnud sel hommikupoolikul kunstniku ateljees rääkida — raamatugraafikast, ajaloomaalidest, rohkem kui 3000 eksliibrisest. Allakirjutanu arvates on Evald Okase loomingu üks huvitavamaid tahke geometriseeritud linna- ja tööstusmaastikud. Ei ole siin üles loetud ka autasusid ja arvukaid välisnäitusi Ameerikast ja Jaapanist Euroopa suuremate kunstikeskusteni, kus meister on oma töid eksponeerinud. Praegu on Evald Okase kaks aktimaali Berliinis avatud eesti kunsti näitusel. Töö jätkub.

ELLE ANUPÕLD