Elin Toona. Rõõm teeb taeva taga tuld.
Ernst Enno. Ilmamaa, Tartu, 2000.

Kui juhtub niisugune iseäralik lugu, et lapselaps vanaisast raamatu kirjutab ning mõlemad seejuures veel kirjanikud on, mis raamatuga on siis tegemist?
Võib niiviisi küsida ja tasub huvi tunda, sest niisugune raamat on meil nüüd olemas. Elin Toona on Ernst Enno tütretütar, lapsena pagulusse sattunud, olude ja olukordade nuripidisuse kiuste eesti kirjanikuks saanud — valik ja eneseteostus, mis tema põlvkonna pagulaste jaoks juba rohkem kui harukordne.
Enno-raamat on Elin Toona loomingus esimene, mille esmatrükk ilmub Eestis. Kui sellega liita raamatu väga spetsiifiline Eesti-ainelisus, võib kõnelda ja kogunisti ehk peab kõnelema Elin Toona kojutulekust. Viimane sõna — kojutulek — saab omakorda tähendust juurde sellest, et koduigatsus on Ernst Enno isiku ja loomingu kõige tähtsamaid märksõnu. “Tema otseseks päranduseks on kojuigatsus ja luule” — niisuguse kokkuvõttega lõpetab Elin Toona raamatu vanaisast ning kinnitab oma üldistust veel Enno värsiridadega: “Keset ilma, kesk laia, võõrast rada/Teed tunneb kojuigatsus...”
Peame muidugi meeles, et Enno vaimuloo kontekstis ei tähenda koduigatsus üksnes kaotatud kodukoha tagaleinamist, vaid ka ja küllap ennekõike keerukat, tervet inimese elu täitvat vaimset otsingut. Aga kodu ja inimese vaimse dimensiooni tähendus on tänases globaliseeritud maailmas niivõrd devalveeritud ja tõrjutud, et ahvatlus nendele tähelepanu juhtida on suur. Elin Toona uus raamat pakub selleks ka mitmekordselt võimalusi. Koduigatsus Ernst Enno elus ja loomingus ning pika elu võõrsil elanud kirjaniku vanaisa-raamat kui tema enda koduigatsuse avaldus ja kokkuvõte. Kas viimane oletus, lugeja peas tekkinud, on ikka tähelepanu väärt? Aga mõtleme kas või sellele, kui olulist osa selle raamatu kirjutamisel on etendanud see “kodune”, perekondlik aines, mida lapselaps pika aja jooksul võõrsil koges ja säilitas. Niisuguse, nii süveneva ja samal ajal nii läbipaistvaks jääva käsitluse Ernst Ennost sai kirjutada ainult Elin Toona. Pikka aega keerukateks peetud seigad Ernst Enno elus ja loomingus saavad selles raamatus küll mitte lihtsaks, aga ligipääsetavaks ja jälgitavaks, mingis tähenduses põnevakski, intrigeerivaks kindlasti.
Kas ka kirjutaja enda koduigatsus — pealesunnitud kodust eemalolek — on aidanud Enno isikut ja loomingut sügavamini näha ja mõista?
Vanaisa-raamatu kokkuvõtvas osas ütleb Elin Toona: “Olen püüdnud koostada elavat ja inimlikku pilti luuletajast, kelle elu oli arusaamatustest ümbritsetud. Ma ei tea, kas olen vanaisa nendest vabastanud, kas olen suutnud anda talle inimlikumat kuju, loomata uusi arusaamatusi.”
Niisugusel taustal sobib uuele raamatule läheneda küll. Ernst Enno (1875–1934) on luuletaja, kelle loomingu mõistmine selle kaasajal tublisti soovida jättis. Enno ei liitunud kirjanduseluga, jäi omaette ja omandas iseäratseja kuulsuse. Elin Toona raamatus on niisugune suhtumine mustvalgel lugeda, pikkade väljavõtetena tema luuleraamatutele osaks saanud arvustusest. Sellest hoolimata juurdus valikosa Enno loomingust üsna kiiresti ja kindlalt eestlaste luuleteadvusse, Enno tõusis n.-ö. iseenesest rahvusliku luule tippude hulka. Sedamööda muutus ka kirjanduslooline pilk Ennole mitte üksnes mõistvamaks, vaid otse mõistvaks. Jäid muidugi “arusaamatused” ja lihtsalt teadmatus luuletaja elu ja isiku ümber, mis kokkuvõttes nii või teisiti häiris ka loomingu mõistmist.
Elin Toona on (võõrsilt tulnuna) nendes kodustes asjades hästi orienteerunud. “Ma ei soovi lugejat ühes või teises suunas veenda,” ütleb ta. Ning tõepoolest, käsitlus on heas mõttes objektiivne. Elin Toona ei lähtu loomingust, vaid inimesest, kellest ta palju teab. Looming — kord pikemad, kord lühemad tsitaadid — peab aitama seda inimest mõista. Ainet on hoolega kogutud ja sõelutud. Inimese seletamise ja mõistmise kaudu jõutakse — ikka eespool juba osutatud erapooletul viisil — ka loomingu sügavama mõistmiseni. Ka kirjandusliku särata värsid saavad inimliku tähenduse, muutuvad Enno vaimuloo osaks. Luuletaja vaimuloo, tema isiku sisemise struktuuri jälgimine, Enno isikuloo ülesehitamine ongi E. Toona raamatus see, mis ulatusliku materjali tervikuks ühendab ning lugeja huvi hoiab.
Tundub, et ühe eriti olulise seletuse oma isikut ja loomingut ümbritseva “arusaamatuse” mõistmiseks on andnud Enno ise, kui ta ütleb:
“Mina ei ole oma hinge kõige varjatuma olemuse poolest luuletaja, ei ole vähemalgi mõõdul poeet, vaid olen igavesti äraseletamatu olemise alandlik teener, olen igaviku tõeahelates vang” (lk. 194).
E. Toona jälgib kirjaniku elukäiku, modelleerib selles olulisi inimesi, eriti oma vanaema, kes teda kasvatas ja kelle kaudu ta vanaisa tundma õppis. Samal ajal ütleb Toona, et Enno elulugu kahvatub tema vaimuloo kõrval, “mille kaks juhtmotiivi olid kojuigatsus ja Enno kindel siht vabaneda materiaalsetest sõltuvustest”. Nii et mitte “elu ja looming”, nagu kirjanikuraamatute puhul tavaliselt, vaid “inimene ja looming”. Ja mitte kavatsuse ega lubadusena, vaid konkreetselt läbikirjutatud ja -valgustatud loona, peaaegu et eluromaanina.
ÜLO TONTS