81-aastane Avdi Lulla, keda suupärasemalt lihtsalt Aadiks kutsutakse, on elupõline Pöide valla mees. Sõjas mõlemal poolel võidelnud vanahärral on seljataga pikk elu.
“Sel ajal, mida mina mäletan, olid talud jõus ja külad
inimesi täis,” meenutas elatanud mees. Koolikaaslastest meenusid
esimestena Juhan Peegel, Ilmar Kaal, Oskar Aer ja ühiselt korraldatud
noorkotkaste koondused. Hoolimata edukast edasijõudmisest koolis
ei tulnud hariduse edasine omandamine kõne allagi, kodutalus tuli
tööle hakata. “Ega esimeses Eesti Vabariigis see elu mingi
meelakkumine olnud. Talupoisil poeriiete ostmiseks raha ei jätkunud,
pidi leppima kodukootuga. Ka jalgrattast võis talupoiss ainult unistada.
Need, kes käisid külast Sooniste turbarabas tööl, tulid
sügisel koju, poest ostetud ülikond seljas ja jalgratas all.”
1939. aastal läks Avdi Lulla aega teenima. Noormehel tuli varsti minna
punaväkke. “Tallinnast viidi meid rongiga Staraja Russasse, kus
olin raskekuulipilduja peal, sain seal kõvasti põrutada. Arvatavasti
selle põrgukärgatuse pärast ma sakslaste kätte vangi
sattusingi. Eesti Omakaitse päästis mehed vangistusest tingimusel,
et lähevad Saksa armeesse. Orissaares seda autot ootasime, see jäi
tulemata ja jalgsi me sõtta minema ka ei hakanud.” Nii sattuski
noormees piirivalvesse.
Sealset piirivalve ülemat Max Plankensteini tunti rahva seas Koolera
nime all, kes oma uhke musta hobusega, suure hundikoera ja ratsapiitsaga
peredest mehi taga otsides naisi ja lapsi hirmutas. Saksa sõjaväkke
sattumast aitas noor piirivalvur päästa neli koduküla noormeest,
saates oma noorema venna lähenevatest haarangutest külasse teadet
viima. Kui piirivalvurid peredesse jõudsid, ei teatud poistest enam
midagi, nad olid õnnelikult peidupaikadesse jõudnud.
Augustis leidis Aadi aega naine kosida, kuid jõuludeks 1944.a. oli
värske abielumees juba mobiliseeritud Vene väkke ja kõik
enne Saksa sõjaväes olnud mehed saadeti Põlluküla
laagrisse. “Siin kuulati meid üle ja saadeti Kohtla-Järvele
tööpatti, kus olime 1945.a. Sealt saadeti meid endistesse riigimõisatesse.
Isakoju jõudsin alles 1947. aasta veebruaris. Isal oli siis uus naine
võetud ja sündinud olid ka poolõde ja -vend. 1944. aasta
sügisel põlesid nii mu naise kodu kui kogu Keskvere küla,”
meenutas Aadi. Seetõttu tuligi Salmel ja Aadil koos septembris sündinud
esiktütre Anuga elada järgneva kolme aasta jooksul mitmes paigas
ja peres, alustades Abruka saarelt ja lõpetades Mui ja Trulliga Tornimäel.
Aadi sõnul olid ajad siis maal väga rasked. Taludele pandi peale
suured normid. Hea tädi oli Ardlas elav Liini, kelle juures sai ikka
kõhu täis süüa. Kui Ardlas ja Uuemõisas tehti
esimene kolhoos, oli Aadi ka üks selle asutajaliikmeid. Ootamatu sündmus
tuli aga järgmisel sügisel.
1950. aasta oktoobripühadeks kingiti 25 + 5
Arreteerimise põhjuseks ei saanud olla muu, kui see, et mees laskis
end sakslastel vangi võtta. Talv ja järgnev suvi tuli olla Tallinnas
Patareis ja augustis saadeti ta Uraali mägedesse metsatööle,
kust tundra jäi 40 km kaugusele. “Külma saime seal kõvasti
tunda. 40–50° oli tavaline, kuid vahel langes –60° ligemalegi.
Ka vargused olid tavalised, sest kuni Stalini surmani elasime koos kriminaalkurjategijatega.
Minul oli hea lambanahkne kasukas, millest tegime kolm kasukvesti, mis meid
päästsid. Põhilised puud olid kuusk, nulg, seeder ja need
veeti hobustega, hiljem traktoritega otse Kaamasse. Metsloomadega seal kohtunud
ei ole, küll leidsin aga murdunud männijuurika alt karupesa, kus
oli mõnus uinakuid teha.” Vähestel puhkehetkedel kirjutas
Aadi kaks kladetäit luuletusi, mis kaaslaste poolt viisistati ja nii
ühislauludeks muutusid. Kahjuks hävisid need tulekahjus.
Raskemaks läks ka kodusel perel. Rahvavaenlaseks tunnistatud mehe farmijuhatajast
naine saadeti põllutööliseks, kellele ei tohtinud kolhoosist
enam seapõrsastki müüa. Kodune vara, mida tegelikult polnudki,
konfiskeeriti.
Tagasitulek koju 1955. aasta lõpul
Esmakordselt kohtus ta oma noorima tütre Enega, kes oli juba nelja-aastane.
Tööd sai Avdi Lulla kodukolhoosi ehitusbrigaadis ja hiljem farmijuhatajana.
Kui 1959. aastal sündinud poeg Ando 1966. aastal oma kooliteed alustas,
hakkas isa Arknas seemendustehnikuks õppima. Uues ametis alustas
ta Ranna kolhoosis, 1970. aastal läks leiba teenima Valjala kanti,
Saaremaa esimesse kolhoosi. Sealt läks ta ka kümne aasta pärast
pensionile. “Lehmi oli siis palju ja päris tavaline oli 30–40
paaritust päevas. Selle töö kõrvalt tuli Valjalast
ka kodus heinatööl käia,” meenutas mees. Lapsed oli
selleks ajaks koolitatud ja oma ametid valinud. Kui 1982. aastal haigus
abikaasa kalmuaeda viis, tuli lastel selleks, et isa üksikuks ei jääks,
otsustada, kes koju tagasi tuleb. Lapsed usaldasid selle vanimale endi
seast, õde Anule. 1989. aasta külmal talveööl äratas
pererahva punane kukk, päästa polnud enam midagi. Jälle tuli
isa Aadil koos väimehega majaehitusega pihta hakata, juba paari aasta
pärast oli uus ja kaasaegne kodu valmis, kuhu on oodatud kõik
lapsed oma peredega ja kus elataksegi üksteist toetades. Nüüd
on Aadil viis toredat lapselast, kellest kaks juba tudengid, kolm nooremat
on sinnapoole alles teel. Et mälu ikka erk püsiks, lahendab see
üllatavalt hea väljanägemisega mees ristsõnu, vaatab
telerist mälumänge ja uudiseid, õhtul ootab sooja söögi
ja kaminasse süüdatud tulega koju kõiki oma pereliikmeid.
AIMI PITK