Tartus Tähtvere linnaosas, Hermanni tänavas võib huviline juba üle kümne aasta külastada Karl Ristikivi majamuuseumi (pildil). Muuseum asub maja alumisel korrusel ja kui eesmärk on tabada Ristikivi kunagise eluaseme täpne asukoht, siis tohiks osutada vaid ühele toale, milles Ristikivi elas. Pealegi mitte üksi, vaid ühes toakaaslase Raik Aegnaga. Seega polegi nii kerge selle ruumi ja seal kunagi elanud inimese suhet kaardistada, veelgi hoomamatum on aga Ristikivi vaimse ruumi koordinaadistik. Ilmselt pole kunagi võimalik kokku lugeda kõiki jälgi, mis ta oma loominguga on jätnud, või kõiki paiku, millest ta oma loomingu jooksul impulsse on saanud. On ju Ristikivi luuletanud: “Meie juured ei ole lapsepõlves, kodumullas ja maakamaras, murukoplis, kus aabitsalapsed mängivad. Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud.”
Ristikivi elas Tartus alates 1936. aastast, mil ta läks õppima ülikooli. Ta esimene korter oli Narva tänavas Tähtvere linnaosas, Hermanni tänava vastvalminud majja läks ta üüriliseks alles 1940. aasta sügisel, saades seal elada vaid 3 aastat (1940—1943). Tagantjärele on ta ise leidnud, et kuigi see oli keeruline aeg, kuulusid need aastad võib-olla ta elu kõige õnnelikumate hulka. Temast oli saanud kirjanik.
Ülikooliaeg oli läbi saamas, pakuti tööd ülikooli juures. Peale kõige muu oli see aeg toonud palju häid sõpru, eriti üliõpilasseltsist Veljesto.
Ristikivi muuseumi loomise idee algataja ja väsimatu eestvõitleja oli Helgi Ebber, kes Ristikivi 70. sünniaastapäevaks 1982. aastal korraldas rändnäituse, mida võis vaadata Ristikivi noorusmaal Varblas, hiljem Tartus ja mujalgi. Nõukogude ajal oli pagulaskirjaniku näituse korraldamine üsna tavatu, muuseumi loomise kavatsus aga lausa ennekuulmatu. Ristikivi loomingu austajatel polnud võimalik lugedagi suurt osa kirjaniku teostest, ta luuletuste käsitsi kirjutatud koopiad käisid otsekui mingi salajane sõnum käest kätte. Nii oli Helgi Ebberi tegevus Ristikivi tutvustamisel ametnikele pinnuks silmas. Koos vabadusega tuli periood, mil huvi välismaale läinud kaasmaalaste elu ja väliseesti kirjanduse vastu plahvatuslikult suurenes. Selle üks põhjus oli kindlasti võimalus lõpuks ometi tutvuda väliseesti kirjandusega tänu raamatukogude suletud fondide avamisele. Karl Ristikivi, keda juba tema esimese romaani ilmumisel peeti Tammsaare mantlipärijaks, sai üheks väliseesti kirjanduse kojusaabumise tähiseks. Lõpuks oli saabunud aeg teha teoks varem võimatuna tundunud unistus ja 1989. aastal pandi alus Karl Ristikivi muuseumile, mis avas uksed 1991. aasta sügisel, 16. oktoobril, Ristikivi sünnipäeval.
Kes on eesti kirjanik Karl Ristikivi, keda ta eluloo “Teeline ja tähed” autor Endel Nirk on nimetanud eurooplaseks Karl Ristikiviks? Ristikivi sai tuntuks 1938. aastal, mil ta Looduse romaanivõistlusel oma romaaniga “Tuli ja raud” saavutas esimese koha. See romaan moodustab koos kahe järgneva teosega (“Õige mehe koda” ja “Rohtaed”) Ristikivi esimese romaanitsükli, mida on nimetatud Tallinna triloogiaks. Kolme romaani üks tunnusmotiive on inimese teekond, mis ühendab kogu Ristikivi loomingut. Samasugust tiitlit kannab ka Ristikivi ainuke luulekogu “Inimese teekond” (1972), mis on eesti luule üks terviklikumaid ja armastatumaid luuleraamatuid üldse.
Algus
Kirjanikud kirjutavad sageli vähemalt ühe teose oma lapsepõlvest. Ristikivi ei ole seda teinud. Ta on oma lapsepõlve pidanud üsna kibedaks, kuid lahustatud kujul võib seda leida paljudes tema teostes.
Ristikivi lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Läänemaal Varbla kihelkonnas, kus ta 16. okt. 1912 sündis. Eluks ajaks sai ta endale külge “teise” märgi, sest tema lapsepõlve ja noorust märgistas vallaslapse staatus. Varbla kuueklassilise algkooli lõpetamise järel avanes tal 14-aastaselt võimalus edasiõppimiseks Tallinnas. Tallinn avaldas ta kujunemisele olulist mõju, Tallinna tuleb ta oma romaanides hiljem korduvalt tagasi.
Pärast Poeglaste Kaubanduskooli lõpetamist ei avane aga erilist tööperspektiivi — on ju majanduskriisi aeg. Küll avastab ta pisikese lisateenistusvõimaluse oma kirjatöödega. Kirjutamisega teeb ta algust juba Varbla-perioodil, aga avalikkus kuuleb temast esmakordselt 1928. aastal — kõigepealt ajaviitejuttude kirjutajana Ivo Kari ja mitmete teiste varjunimede all. Ristikivi tahab edasi õppida. Et tal selleks eeldusi on, tõestab õhtugümnaasiumi, Tallinna kolledi lõpetamine rekordiliselt vaid ühe aastaga — 1931—1932. Tee ülikooli on avatud.
Tallinna-aega on nimetatud Ristikivi vaimse kujunemise perioodiks. Noor Ristikivi huvitub elufilosoofiast ja enesekasvatusega seotud raamatutest, teda paelub mõte enesekujundamisest ja oma väärtustemaailma loomisest. Oluline lugemisrepertuaar on Foersteri “Elujuht”, selle eetilised väärtused, tahtearmastuse arendamine. Ta loeb palju ning innustub stoilisest elule näkkuvaatamise ja eluga väärikalt toimetulemise ideest. Ilmselt tänu selliste hoiakute moodustumisele ei leia ka Ristikivi teoste tegelased hingerahu, ka neile on omane mingi sisemise puhastumiseni jõudmine, mis tagasivaates viib järelduseni, et elu oli küll raske, aga sellega on toime tuldud. Pagulusepäevil kirjutatud romaanides võideldakse selle eest, mis on määratud kaduma. Midagi jääb siiski kõigest järele ka — ka sisaliku tee jätab jälje.
Esimese tunnustuse saavutab Ristikivi aga hoopis lastekirjanikuna 1935.a. raamatuga “Lendav maailm”, mida auhinnatakse kirjastuse Loodus lastekirjanduse võistlusel. 1936. aastal järgnevad taas auhinnatud lasteraamatud “Sinine liblikas” ja “Semud” ning 1938. aastal “Sellid”. Just tänu Looduse auhindadele täitub Ristikivi kauaaegne unistus jätkata oma haridusteed Tartu Ülikoolis.
Ristikivi pääseb ülikooli 24-aastaselt ja valib erialaks geograafia. Eriala valikut võis mõjutada ka kaugete maade ihalus, kauguseigatsus vastukaaluks koduigatsusele. Eks alga ka ta hilisea luulekogu sõnadega “Kojuigatsus — kauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu” ja need sõnad moodustavad inimese teekonna refrääniosa. Rootsis elades kasutas Ristikivi kogu oma puhkuse reisimiseks peamiselt Vahemeremaades, ammutades endale nii loomingu jätkamiseks vajalikku lisamaterjali kui ka rahuldades oma kaugusejanu. Teiselt poolt on kõik ta romaanid kantud oma pärismina otsingutest. Võiks ka rõhutada, et kodu pole vaid paik, kus oldi, vaid ka see paik, kus on ka enne meid oldud. Kui inimene ka ei jõua ise sinna tagasi, jõuab sinna keegi teine. Ristikivi luules domineerib mõte, et kõik on kusagil alles: “Iga jalatäis maad on kellegi jälg, iga peotäis mulda on kellegi käsi, mis pudenenud kellegi käest.”
1938. aastal saabub lõpuks “tõeline tunnustus”: Looduse romaanivõistlusel saab Ristikivi romaan “Tuli ja raud” esimese auhinna. Arvati, et romaani on kirjutanud tuntud prosaist, sest raamat oli teistest peajagu üle. Kõigist kiiduavaldustest kõige olulisemaks sai Tammsaare avalik kiri Ristikivile, mis sisuliselt tähendas teatepulga üleandmist endasugusele.
Võõrsil
1943. aastal astus Ristikivi Saksa sõjaväkke, sest vabatahtlikuna ootas teda esialgu staabitöö ja ta lootis, et ei pea minema rindele. Puhkusele pääsenud, põgeneb Ristikivi sama aasta novembris Soome ja 1944. aasta septembris sealt edasi Rootsi. Esialgu elas ja töötas ta Uppsalas. Alates 1950. aastast kuni surmani elas ta Stockholmi eeslinnas Solnas ja töötas kindlustusseltsis, hiljem haigekassa ametnikuna. Puhkused kulusid reisides, kuid suvi oli Ristikivi meelest ka kõige parem kirjutamisaeg, sest mida vanemaks ta sai, seda enam pelgas ta masendust tekitavat pikka ja pimedat aega. Kohe sõja järel 1946—1947 ilmusid Rootsis ta romaanid “Kõik, mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”, milles jutustatakse 1939. —1940. aasta meeleoludest. Siis järgnes paus ja 1953. aastal ilmus kõikide üllatuseks esimene tõeliselt modernistlik romaan “Hingede öö”. Pärast pikemat vaikimist hakkas alates 1961. aastast ilmuma Ristikivi ajalooliste romaanide seeria. Kokku valmis 11 ajaloolist romaani.
Ristikivi loomingu paremik sündis pagulusepäevil. Kirjandusteadlaste eriline maiuspala on tema romaan “Hingede öö”. Jutustatakse inimese teekonnast, sellest, kuidas inimene tunneb end maailmas üldse võõra ja pagulasena.
Ristikivi ajalooliste romaanide sari jaotub triloogiateks. Tema loomingu keskne teema on Õhtumaa saatus alates ristisõdade ajastust 13. sajandil kuni tänapäevani. Eesti kuulub tema skeemis kristianiseerimise läbi Euroopa aegruumi ja kõik, ka üksteisest pealtnäha väga kauged sündmused on omavahel seotud. Peale triloogiate kuulub ajaloolisse tsüklisse kaks eraldi romaani ja ajalooliste novellide kogu. Ajaloolised romaanid jutustavad küll Euroopa ajaloost, kuid seal on viiteid ka kaasaja sündmustele. Tegevusruum on põhiliselt Vahemeremaade ajalugu, aga ka Madalmaad, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Tuntud (pagulas)kirjanik Bernard Kangro, kelle 90. sünniaastapäeva me septembris tähistasime, on Ristikivilt küsinud, miks ta pöördus ajalooliste romaanide poole, ja Ristikivi vastas: “Jumal teab, mis sest vanast maailmast saab, ja siis on hea vanu radu jälle läbi käia” ning rõhutas: “Ka Eesti on Euroopas.”
Ristikivi meelest ei tohiks tema romaane võtta üksnes ajaloolistena, oluline on ka üksikinimese saatus. Ristikivi on väitnud, et sageli ei ole aru saadud, et ta kirjutab kogu aja ühte ja sedasama raamatut. Ta idealiseerib omal viisil kaduvat, see võiks viidata ka Eesti kadunud ajale — Eesti Vabariigi ajale. Tõlgendamise hõlbustamiseks viitas Ristikivi oma romaanide eeskujuna muusikale — Bachi fuugakunstile. Mitmehäälses muusikas on iga hääl oluline ja neid hääli korratakse erinevates variatsioonides. Sarnast süsteemi võib märgata ka Ristikivi romaanides, mis on ju näiliselt üsna tavalised ajaloolised seiklusromaanid. Ristikivi Rootsis kirjutatud romaanidest on Eestis kordustrükkides ilmunud kuus esimest ajaloolist romaani (“Põlev lipp”, “Viimne linn”, “Surma ratsanikud”, “Mõrsjalinik”, “Rõõmulaul” ja “Nõiduse õpilane”).
Üksikuid luuletusi kirjutas Ristikivi üksinduse peletamiseks kogu elu. Oma 60. sünnipäevaks andis ta need sõprade pealekäimisel trükki tähendusrikka pealkirjaga “Inimese teekond”. Ajal, mil Ristikivi luuletused said ilmuda üksnes välismaal, kirjutasid paljud neid enda jaoks käsitsi ümber. Luuletusi “Minagi olin Arkaadia teel” ja “Sisaliku tee” tunti tol ajal eelkõige Tõnu Tepandi sugestiivsete viiside ja esituse tõttu. Paljudele oli tõeliseks vaimseks defitsiitkaubaks ka Ristikivi proosalooming.
Muuseumis
Ristikivi muuseumis Tartus on võimalik mitte ainult tutvuda Ristikivi kunagise elupaiga miljööga ja vaadata näitust kirjaniku elust ja loomingust, vaid see muuseum on loodud selleks, et anda võimalus tutvuda ka pagulaskirjandusega laiemalt. Peale Ristikivi isiklike raamatute on võimalik lugeda peaaegu kogu Rootsis ja Kanadas ilmunud eestikeelset kirjandust. Välja on pandud ka Eesti Kirjanike Kooperatiivile, Rootsis Bernard Kangro juhitud väliseesti kirjanike kirjastusele kuulunud esimesi kirjutusmasinaid ja mitmesuguseid teisi esemeid. Helilindilt võib kuulata kirjaniku häält, aeg-ajalt korraldatakse ka luulelugemisi või teisi kirjandusüritusi.
Igal aastal Ristikivi sünniaastapäeval või selle lähedasel päeval toimub Ristikivi päev, kõneldakse mitte ainult Ristikivi loomingust, vaid ka teiste väliseesti kirjanike mahukast pärandist. Tänavu tähistatakse koos Ristikivi sünniaastapäevaga kaht olulist juubelit: Kalju Lepiku 80. sünniaastapäeva ja Bernard Kangro 90. sünniaastapäeva. Mõlemad kirjanikud kuulusid Rootsis Ristikivi lähemasse sõpruskonda.
Muuseumi aadress: K. A. Hermanni 18, Tartu 51005.
Avatud esmaspäevast reedeni kell 11—16, kokkuleppel korraldatakse ekskursioone ka muudel aegadel.
Telefon: (07) 421 745.

MIRJAM HINRIKUS