Oskar Kruus —

Mälestusi kirjanikest

1969. aastal tahtsin lahendada saladust, kes on Valter Uibopuu nime all Looduse kirjastuses avaldatud romaani “Suletud ring” (1930) autor. Seda omistati Valev Uibopuule, kuid mul oli vastuväiteid. Nii arvustajate kui ka minu mulje oli, et see teos on naturalistlikult elust maha kirjutatud. Romaan kujutab ühe provintsilinna politseijaoskonna elu, kuid Valev Uibopuu biograafia kinnitab, et ta pole kunagi politseis töötanud. Pealegi oli 19. oktoobril 1913 sündinud Valev Uibopuu liiga noor selle raamatu kirjutamiseks. Käsikiri oli saadetud 1930. aasta suvel Looduse romaanivõistlusele ja sama aasta novembris ilmusid juba esimesed arvustused teose kohta. Niisiis oleks pidanud Valev Uibopuu “Suletud ringi” kirjutamise ajal olema 16-aastane. Esimesed otsingud ei andnud tulemusi, esitasin vastava küsimuse 1971. aasta sügisel raadiosaates. Sellele saabus paar vastukaja, saadeti kaks Enn (Ervin) Uibo luuletust ning osutati viimase võimalikule autorsusele.
1969. aastal olin kirjaga pöördunud ka Rootsis elava Valev Uibopuu enda poole ning nii sai alguse meie pikaajaline kirjavahetus. Kirjanik kinnitas, et tõeline Valter Uibopuu olnud olemas ning teeninud Valga linnavalitsuses. Kuid küsitlemised Valter Uibopuu kohta ei toonud “Suletud ringi” autori suhtes selgust. Valga kirjamees Aleks Vallner kinnitas, et “Suletud ringis” pole kujutatud Valgat.
“Suletud ringi” autor jäi tookord selgitamata, hiljem on arvatud, et selleks võib olla varjunimesid armastanud ning pikka aega kohtuametnikuna töötanud kirjanik Voldemar Õun.
Kirjavahetus Valev Uibopuuga tihenes, hakkasime arutama mitmesuguseid kirjandusprobleeme. Muuseas täpsustasime ka Uibopuu onu Richard Rohu elulugu ning tegime mõttematku Võrumaal. Vahetasime raamatuid, nende kohta leidub kirjades rohkesti arvamusi.
Kui ma lõpuks 1989. aastal Valev Uibopuuga isiklikult kokku sain, siis tundsime end vanade tuttavatena. Märtsikuus korraldati Stockholmis välis- ja kodueesti kirjandusteadlaste konverents. Seni oli väliseestlaste vastu vaenuleeki õhutatud, kuid ajad olid muutunud, oli vaja uusi teid otsida.
Stockholmi konverentsiga taheti ilmselt uurida, milline on tegelikult kahe kirjanike leeri vahekord. Vaenukirves oli maha maetud ning keegi ei tahtnud enam tülitseda. Ja nii oli kahe kirjanike seltskonna esindajatel lootusrikas Helsingis maikuus kokku tulla ning ametlikult tutvuda. Helsingis läkski kõik hästi. Kumbki kirjanike liit esitas kaks tutvustavat ettekannet, kuid küllap neist veelgi olulisemad olid kirjanike omavahelise jutuajamised. Need olid tähtsad Stockholmiski, kus uusi sõprussuhteid aitas luua ka meie literaatide majutamine sealsete kirjanike kodudesse. See oli eeskätt küll tingitud hotellikohtade kõrgest hinnast.
Stockholmis juba esimesel päeval pärast ametliku päevakorra lõppu läksime neljakesi — Valev Uibopuu, Raimond Kolk, Ilmar Talve ja mina — raudteejaama vastas asuvasse Kaspari kõrtsi. Astusime baaripoolele, kus sai istuda viini toolidel ning ise mantlid varnakonksude otsa riputada. See lõi kohe tuttavliku tunde nagu Tartu Werneri kohvikus. Seal punast veini rüübates saingi siis Valev Uibopuuga vahetult tuttavaks. Tegime kindlaks, et olime mõlemad õppinud Otepää gümnaasiumis, kuigi viieteistkümneaastase vahega. Uibopuu laskis mul kirjeldada vana ja uut koolimaja ning soovis hiljem nendest fotosid saada. Noorusmaadel uitamisel meenutas Uibopuu ka üht olulist seika. Just Otepääl oli ta jalgrattaga sõitmisel nii õnnetult kukkunud, et vigastatud põlv tegi ta invaliidiks. Kuigi Saksa mobilisatsioon teda ei ähvardanud, oli ta pidanud õigemaks Eestist lahkuda juba 1943. aasta sügisel. Helsingis oli ta toimetanud eestikeelset ajalehte Malevlane ning enne sealt Rootsi minemist jõudnud abielugi sõlmida. Liit soome kirjaniku Tuuli Reijoneniga (1907—1997) ei jäänud küll püsima, lahkuminekutki võisid põhjustada ajaloolised olukorrad. Vaevalt abiellunud, pidi Uibopuu minema Rootsi sõitvale laevale. 1944. a. sügisel sõlmitud vaherahu oli Soome iseseisvust mitmeti vähendanud ning eestlased pidid otsima uut pagulusmaad. Tuuli Reijosega pole ma kunagi kokku puutunud, küll sain paar päeva pärast Kasparis veedetud õhtut tuttavaks Valevi uue abikaasa Mallega.
Nimelt tasus Valev mu rongisõidu Lundi, mis sai teoks koos Raimond Kolgaga. Jaamast läksime kõigepealt Lõuna-Rootsi Eesti Majja, kuhu oli juba kirjanduslik seltskond kogunenud. Õhtu avamine hilines, sest kohale polnud jõudnud kummaltki poolt oluline esindaja — meilt Ain Kaalep, Lundist Bernard Kangro. Ei mäleta, mis pidas kinni väga koormatud Kangrot, kuid Kaalepi hilinemine osutus anekdootlikuks: tema oli oma rootsi keele oskust proovides vagunis nii suurde jutuhoogu sattunud, et oli unustanud Lundis maha tulla ning kihutanud edasi lõppjaama Malmösse. Kangro saabus siiski peatselt. Malmöst leiti üles ka Ain Kaalep ning koosolek võis alata. Küllap olid siingi referaatidest olulisemad eraviisilised vestlused. Lundis keskendus mu huvi esmajoones Kangrole, kellega oli kirjavahetus alanud juba 1966. a.
Kuid olin õigupoolest Uibopuu külaline ning pärast õhtuste jutlemiste lõppu viis ta mind öömajale enda poole Tunnbindaregatanile. Teel sinna näitas ta ka väikest majakest Fjelievägeni nurgal, kus tegi suuri asju pagulaste kõige tähtsam kirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Jalutuskäik õhtuses Lundis oli igati meeldiv, kõikjal oli haljust ja lillepeenraid, majad olid väikesed ning nägid rõõmsad välja. Ma pole Eestis kohanud nii hästi korrastatud ja kaunist väikelinna, nagu on Lund.
Uibopuu poolteisekorruseline maja sobis oma tänavasse. Toad olid ruumikad ja kõrged. Mind pandi magama ärklikambrisse, kus pikal raamaturiiulil reastusid ühesuguses kujunduses Eesti Kirjanike Kooperatiivi A-seeria romaanid ja jutukogud. Uibopuu toas nägin esmakordselt ka suurimat eesti sõnaraamatut — Julius Mägiste oma, mille 12 köidet (sadakond eksemplari) oli Helsingis paljundatud rotaprindil. Uibopuu oli õigupoolest Mägiste pärija, kes võttis Lundi ülikoolis viimaselt üle soome-ugri instituudi juhtimise.
Järgmisel päeval oligi meie esimene käik ülikooli, kus Valev näitas auditooriumi, kus Mägiste ja tema olid loenguid pidanud. Õppesaal oli üsna tavalise väljanägemisega, kuid Valevi hääles kõlas sinna astudes uhkusenoot. Kirjanik polnud eriti jutukas. Tal oli see haruldane omadus, et oskas vestluspartnerit lõpuni kuulata ega tormanud naabrit oma seisukohaga katkestama.
Valev näitas ka teist linnakese vaatamisväärsust — Lundi Toomkirikut. Põhjamaade gootika on talitsetud ning rangejooneline ega püüagi konkureerida Prantsusmaa katedraalide toredusega.
Meie kirjavahetus jätkus veel intensiivselt. Arutasime nii olevikuprobleeme kui ka Võrumaa minevikku. Paar korda tekkis väikseid konflikte minu uisapäisa kirjutatud ning kiirustades avaldatud artiklite pärast. Kuid Valev oskas käituda tolerantselt, vahel lausa isalikult ning andestas minu rohmakad sõnavõtud.
Kui 1994. aastal ilmus mu proosaraamat “Armastus võõras linnas”, siis avaldas selle kohta üpris mahamaterdava arvustuse kriitik Marika Mikli. See oli Loomingu lehekülgedelt silma hakanud ka Uibopuule, kes pidas seda pahatahtlikuks ning püüdis mind lohutada. Ta kirjutas: “Isiklikult pean Sinu raamatu suurimaks väärtuseks ja vooruseks selles leiduvaid võõraste linnade ja nende olme kirjeldusi.”
Kirjutasin M. Miklile poleemilise vastulause ning sain selle avaldada Kultuurilehes (21. X 1994). Tsiteerisin ulatuslikult Uibopuu kirja 9. septembrist 1994. Kuid see ei meeldinud Uibopuule ning kirjas 7. XI 1994 noomis ta mind ning osutas: “Minu arust pole isiklikud kirjad mõeldud üldsusele lugemiseks.” See seisukoht on aga mõneti vaieldav: kirjanike kirju avaldatakse lausa raamatutena. Kuid ilmselt on vaja ajalist distantsi, kirjade avaldamisega tuleb oodata selle ajani, kui need enam kedagi isiklikult ei riiva. Küllap see õpetus läks minu tarvis asja ette.
Teise pahanduse tekitas minu vähene informeeritus. Arvustasin ajakirjas Akadeemia Anni Soutkari rootsikeelset eesti pagulaskirjanike leksikoni ning heitsin sellele ette elulooliste andmete lünklikkust ning mitme Rootsis elanud eesti kirjaniku väljajätmist. Siis teatas Uibopuu, et kõnesolev leksikon on koostatud üliõpilase eksamitööna ning sellele ei maksa läheneda kirjandusteaduslike nõuetega, Soutkari on tahtnud infot anda vaid oma kaasajast, seetõttu August Gailiti ja Gustav Suitsu välja jätnud.
Eks me vaidlesime Akadeemia väitlusnurgas need asjaolud selgeks ning sõbralike kirjade ning raamatute vahetus võis jätkuda. Kui Rakvere teater lavastas 1990. aasta kevadtalvel dramatiseeringu romaanist “Keegi ei kuule meid”, siis äratas see rohkesti vastukajasid ajakirjanduses. Need jõudsid ka Uibopuuni ning temalgi tekkis huvi lavastuse vastu. Kuid ta oli varem deklareerinud, et ta ei sõida okupeeritud kodumaale ega hakka Nõukogude Liidult nõutama viisat. Uibopuu saatis enda asemel Rakvere teatrit vaatama oma abikaasa Malle ning too läks Eestist tagasi mitmekülgselt heade muljetega.
Valev külastas kodumaad koos abikaasaga 1992. aasta suvel: heitis pilgu oma viimasele elukohale Viru tn. 4, käis venna haual Rahumäe kalmistul ja onu R. Rohu puhkepaigas Metsakalmistul. Pikema peatuse tegi ta Tartus, kust sõitis vaatama oma noorusea kohti Võrumaal, sealhulgas oma sünnipaika, Õru metsavahitalu. Ka käis ta Karulas Lüllemäe surnuaial, kuhu käskis hiljem matta ka oma põrmu. Hea mulje jätsid talle Kirjandusmuuseum ja K. Ristikivi muuseum, nii et ta soovis ka oma käsikirjad saata hoiule Tartusse.
Teist korda saabus Uibopuu vabanenud kodumaale 1993. aasta septembris, võttis osa Rahvusraamatukogu avamisest ning esines Tallinna Bibliofiilide Klubis ja Otepää Seltsis. Talle oli määratud Bernard Kangro kirjandusauhind.
Valev Uibopuu suri Lundis 18. III 1997. Tema põrm toodi tõepoolest Lüllemäe kalmistule.