Pärnu mees Johan Aavik oli aastakümneid liikluspolitseinik ja arvestatav krossisõitja nii soolo- kui ka külgkorviga mootorratastel. Huvi autoasjanduse vastu viis selleni, et pensionäripõlves tuli tal kokku puutuda projekteerimise, konstrueerimise ja masinaehitusega.
Kõik sai alguse 1992. aastal, kui siinsed bensiinikraanid olid Venemaa keerata. Mootorikütust jagus siis nagu jänesele jumalaarmu. Sõita aga oli vaja, ja õige palju.
Johan Aavik saatis mööda nii mõnegi uneta öö. Mõtles. Meenutas Saksa okupatsiooni aega, kui ringi sõitsid puugaasil töötavad autod. Eesti Leegioni mehed nimetasid neid Vingu-Viiudeks.
Erialast kirjandust (ka saksa- ja venekeelset) uurides jõudis mees järeldusele, et peaks ka ise proovima oma autole seesugune agregaat valmis meisterdada.
Nokitsemine võttis kolm kuud aega, enne kui valmis puugaasigeneraator joonistelt maha ronis. Kohe tekkis küsimus, kuhu see agregaat paigutada. Esimese variandi puhul oli selleks kohaks sõiduauto järelhaagis. Teine variant nägi ette generaatori paigaldamise sõiduauto I-Kombi tagumise põrkeraua piirkonda.
Aastad jõudsid otsaga tänasesse päeva. Vahepealsetel aastatel oli mootorikütuse hind enamikule eestimaalastele taskukohane. Puugaasigeneraator hakkas tasapisi vajuma unustusehõlma.
Praegu on olukord mootorikütuse turul jälle sama pingeline kui Eesti taasiseseisvumise algusaastatel. Vahe on ainult selles, et siis ei jätkunud bensiini, nüüd ei ole igaühel raha selle ostmiseks. Valitsuse kaheldav aktsiisipoliitika ja kütusehinna sidumine dollarikursiga maailmaturul on viinud selleni, et vaesem rahvas ning pensionärid on hakanud autosõitu piirama või kavatsevad oma sõidukid maha müüa.
Elu läheb viimasel ajal pidevalt kallimaks. Miks raha siis bensiini peale raisata, kui leidub hoopis odavamaid lahendusi? J. Aavik on taas puugaasigeneraatori juures.
Ühe pankrotistunud ettevõtte likvideerimisel ostis Aavik endale sealt piruka-Moskvitši ehk auto I-2715. Autol eemaldas ta furgooni ülemise osa. Sellisel moel tekkinud väikese veoauto kasti oli hõlpus puugaasigeneraatorit paigutada.
Milles seisneb puugaasil töötava auto olemus?
Mida öeldakse sellise väljanägemisega auto kohta tehnoülevaatusel või kohtumisel liikluspolitseinikega?
“Mitte midagi ei öelda. Puugaasil töötav mootor on tunduvalt keskkonnasõbralikum. Gaasil on omadus jäägitult ära põleda, loodust reostavaid jääkaineid peaaegu ei olegi.”
Kas mootor tuli põhjalikult ümber ehitada?
“Üldse mitte. Mootor on täpselt sama nagu tehaseväravast tulnugi. Ainult karburaator tuli ümber vahetada lihtsama tüübi vastu. Suurepäraselt sobivad selleks meile omal ajal tuntud Poola väikebussi NYSA ja vähem tuntud Tšehhi päritoluga IKOV-tüüpi karburaatorid. Karburaatorile on monteeritud väike lisaseadis, mille ventilaator kisub gaasi üles. Kõige tähtsam on see, et mootor võib töötada nii bensiini kui ka gaasiga. Ümberlülitamine käib kabiinist.”
Milline on asja majanduslik külg?
“Gaasi saab puidust, täpsemalt: 5–6 cm pikkustest klotsidest. Puit peab olema täiesti kuiv. Laias laastus võttes vastab üks liiter bensiini 2–2,5 kilogrammile puidule. Generaator mahutab korraga kaks ämbritäit klotse. Selle kogusega võib näiteks katta vahemaa Pärnust Nuiani (85 km). 100 kilomeetri läbimiseks on tarvis kaks ja pool pangetäit klotse. Mõned arvavad ekslikult, et klotside tegemine on üks aeganõudev ja vaevarikas töö. Tegelikult ei ole see kaugeltki nii. Ketassaega võib poole tunniga varuda klotse paarisaja kilomeetri tarvis. Kahju, et mul ei ole välja tuua bensiini ja gaasi kasutamise võrdlust kroonides. Gaas on kindlasti tunduvalt odavam.”
Kui palju aega võtab katlakese üleskütmine?
“10–15 minutit. Selle ajaga hakkavad söed hõõguma ja ventilaator veab gaasi üles. On võimalik ka selline moodus, et mootor bensiini abil käivitada ja hiljem gaasiküttele ümber lülitada.”
Kas generaator oma liigse kaaluga ei tee auto vedrudele liiga?
“Ei tee. Kogu kupatus — katlake pluss filtrid — kaalub umbes sada kilogrammi. Piruka-Moskvitši lubatud koormus on kuni 300 kg.”
Millised on puugaasi kasutamise tugevad ja nõrgad küljed?
“Keskkonnasõbralikkusest oli juba juttu. Mootori käivitamine külmal ajal ei ole samuti probleem. Bensiinimootor on muidugi äkilisem, tagades autole parema kiirenduse. Mis puutub kiirusesse, siis gaasimootoriga üle 100 km/h kätte ei saa. Gaasiauto hooldamine on keerulisem — katel ja filtrid vajavad puhastamist iga 1000 km järel.”
Soovitused, soovitused...
“Puugaasiga töötaval autol on oma kindel koht, eriti lühemate sõitude korral. Eriti sobilik peaks see olema talunikele, kel puit käepärast. Muist autosid ja traktoreid võiks julgesti olla gaasiküttel. Talusõidud ei ole ju pikad.”
Johan Aavik ei hoia oma teadmisi ja kogemusi vaka all.
Asjast huvitatute ring laieneb iga päevaga. On helistatud isegi Valgamaalt. Iga huviline võib tulla Aaviku loomingut kaema ja hüva nõu saama.
Kellel tahtmine oma sõiduriist puuklotside abil liikuma panna, helistagu julgesti J. Aavikule Pärnusse telefonil 40 020.

MAIT MURUMETS