Väliskunsti Muuseum avati 25. juulil. Sellise kaaluga sündmusi ei ole Eesti kultuurielus kuigi sageli, on ju sisuldasa tegu nii ühe Eesti kauneima barokkansambli korrastamisega kui ka uue muuseumi sünniga.
Kunagi oli Kadriorg kultuurihuvilistele paljutähenduslik paik, kus lisaks Kunstimuuseumile veel kobar väiksemaid tõmbepunkte — Tammsaare, Vilde ja Peetri maja, Mikkeli muuseum, kontserdiväljak. Kümme aastat kestnud lossi remont ja rääma jäänud park on olnud üks sealtkandi pelutava maine põhjusi.
Nüüd
on lossiväravate taga enne kella 11 hulk ootajaid, esialgu lookleb piletisaba peaaegu päeva lõpuni ümber uue kassaruumi. Loss lõhnab kummaliselt, ühte on sulanud värske remondi ja vanade maalide iseloomulik hõng.
Pilk minevikku
Tegelik Kadrioru lossi kui kunstikodu algus jääb 20. sajandi teise kümnendisse, 1921. aastasse.
Rüütelkonna hoone Toompeal, kus Tallinna Eesti Muuseum senini oli asunud, anti Välisministeeriumile. Muuseum kolis Kadriorgu.
Esialgu oli väljapanek kirev. Näidati helilooja Peeter Süda tuba, etnograafilist talupojakunsti. Pühavaimu kirikust oli toodud Notke altar, suures saalis oli väljas üks suuremaid klassikalisi maale, 6 meetri kõrgune “Lorelei needmine munkade poolt”, mis valmis J. Köleril 1887.a. Pariisis.
Pärast seda, kui Haridusministeeriumis 1929.a. sedastati, et Eesti Rahva Muuseum Tartus ja Tallinna Muuseum on liiga sarnased, keskenduti Tartus rahvakunstile ja etnograafiale, Tallinnas hakkas kujunema ehe kunstimuuseum.
Rootsi kuninga visiidiks
oli vaja esindushoonet. Kõrge külalise tarvis vabastati loss. 1929. aastal kolis kunst Narva maantee algusesse endisesse Lindeni restorani. Haritlaskonnas tekitas see pahameelt. Lossi tervisele oli uus elu tegelikult kasuks, riigil oli Kadrioru korrashoidmiseks rohkem võimalusi ja tahet. Nii jäigi Kadrioru loss juunipöördeni valitsuse residentsiks ning riigivanema elu- ja tööpaigaks. Seal resideerisid nii Saksa kui ka Vene okupatsioonivõimud. Uuesti sai Kadrioru loss kunstimuuseumiks 1946. aastal.
Uued mured
Kadrioru lossi ja kõrvalhooned on projekteerinud Venemaal tegutsenud itaalia arhitekt Niccolo Michetti, ehitatud 1718–1723. Meie päevini on kõige paremini säilinud läbi kahe korruse ulatuv saal, ornamendirohkusega torkavad silma luksuslikud kaminad, laemaal kujutab antiikse jahijumalanna Diana ning jahimees Acteoni lugu, mis allegooriliselt peaks meenutama Vene keisri võitu Rootsi kuninga üle. Säilinud on kaheksa kaunilt maalitud kahhelahju.
Paraku oli loss ehitatud elamiseks. Seal on palju väikesi tube, mis ei ole kohased ei fondihoidlateks ega näitusesaalideks. Eesti Kunstimuuseum tegutses aasta-kümneid oma suutmise piiril, ent see oli edukas tegevus. Lisaks püsiekspositsioonile leiti ruumi nii külalisnäitusteks kui ka oma fondide tutvustamiseks, korraldati lektooriume, kontserte, teatriõhtuid. Muuseum kasvas ning aegapidi pungus mitmeks allüksuseks.
1980 avati vanas aidas Tarbekunstimuuseum. See leevendas fondide koormust. Aeg teeb oma töö. Kümmekond aastat tagasi oli lossi seisukord selline, et kunstiteosed ohtu sattusid. Mäletatavasti räägiti juba ammu uue muuseumi ehitamisest, isegi muuseumi fond loodi. Remont tuli sõna otseses mõttes 24. tunnil.
Varemgi restaureeriti
Suuremad korrastustööd tehti 1933.–1934.a. Siis restaureeriti põhjalikult kogu lossihoonete kompleks ning ehitati ka üht-teist juurde. Peale peasaali ju teisi avaraid ruume majas ei olnudki. Valitsuse vastuvõttude ja muude pidulike sündmuste puhul jäi sellest väheks. Lilleaiapoolsesse külge eenduvate tiibade vahele ehitati banketisaal. Vaieldi küll ägedalt, kas see on muinsuskaitse seisukohalt õige, ent nüüd on saal olemas ja näeb kena välja. Tookord dekoreeriti osa ruume veel täiendavalt, tapeedid asendati Šveitsist toodud siidkangastega, osteti luksuslikku mööblit, osa lossimööblist pärines isegi Peterburist.
Riigivanema ametikorter paiknes maapoolses tiivas ülakorrusel, sinna ehitati ka raamatukoguruum. Konstantin Pätsi kasutatud ruumidest on tolleaegse sisekujunduse säilitanud presidendi raamatukoguruum. See on kaetud tammepuust tahveldisega, seintel on väga ilusad Tallinna vaadetega intarsiapannood. Merepoolses tiivas on veel kaks rahvuslikus stiilis tuba, kus on kokku sulatatud eesti rahvakunst ja linnalik barokkstiil. Tulemus on soliidne — tammepuust uksed, laetalad, Pärnus Jõgi töökojas tehtud mööbel. Kapiustel on reljeefid stseenidega “Kalevipojast”, kõik imekombel säilinud. Nii on needki ruumid üks rahvusliku ajaloo reliikviaid. Lossis on tõepoolest kunstiväärtusega jälgi mitmest sajandist. Äsja lõppenud remont on aidanud neid välja tuua. Soklikorrusel võeti maha hilisemaid vaheseinu, ruumide jaotus on nüüd originaalilähedasem ja stiilsemad on need ka.
Üllatas, et vestibüüli vanu põrandaplaate leiti pool meetrit põrandast sügavamalt. Loss on rajatud poolloodusliku terrassi servale, maapoolne osa on 3-korruseline, linnapoolne 2-korruseline. Linna pool on maa all kuivenduskanaliks mõeldud käik. Ilmselt oli see umbe läinud, vesi hakkas lossi tungima ja kaitseks tuli põrandat tõsta.
Väga meeldiv üllatus oli, et kõigi hilisemate krohvikordade all leidus jälgi Peeter I aegsest lubimörtkrohvist. Uurijatel oli põnev: kas õnnestub kindlaks teha, milliseid värve kasutati? Arhiividest oli teada, mida telliti. Aga kuidas neid kokku segati? Osutus, et kasutatud on nelja värvi — ookrit, kuldookrit, marsipunast ja valget. Lossi fassaadi esialgne värvigamma taastati.
Pargis kunagise Miraaiseina juures on säilinud osaliselt endise kaskaadi põhi. Purskkaevu bassein on olnud tegelikult tunduvalt suurem, kui vanadelt projektidelt näha. Merepoolses tiibhoones tuli välja 1721. aasta laemaalingu jälgi, küll väga kulunud, aga siiski nähtavad — lendav naine, käes kuldne kroon, ümber hulk hõljuvaid putosid. Kellele kroon kavatsetakse pähe panna, ei ole näha. 1721.a. pärast Uusikaupunki rahu võttis Peeter I endale keisritiitli. Küllap see kroon temale oligi...
Muuseumisaalides
Nüüd on Kadrioru lossis väliskunstimuuseum. Esindatud on Madalmaade maal, on itaalia saal, saksa tuba, viie saaliga vene osakond. Väljas on 600 eksponaati, 114 maali, graafikat, skulptuure, tarbekunsti. Üldse on maalikogus 950 teost, enam kui 4000 lehte graafikat, 250 skulptuuri, rohkesti tarbekunsti.
Ilusasti on esindatud nn. väikesed hollandlased, saksa ekspressionistid, on palju huvitavat vene kunsti.
Üks ruum on pühendatud Kadrioru ajaloole, on Kadrioru vaateid, emandate ja isandate portreesid, ühes toas on pargist arheoloogilistel kaevamistel leitud esemeid.
Peatselt avatakse hõbedakamber. Ajutiste näituste tarvis saab kasutada viit ruumi.
Mida öelda lõpetuseks? Tegijail juhtub... On oma võimaluste ja võimiste avastamise tore ja erutav aeg, vahel pisiasjadest johtuvalt murelik, enamasti rõõmu ja tööd täis. Teostel on nüüd lahedam, fondid ei ole üle koormatud, kasutusel on tänapäevane infosüsteem, mugavam on külastajail ja tööperel. Ja mis kõige olulisem — nüüd saab eestlane omas kodus maailma kunstikultuurist osa.

Väliskunsti Muuseumi juhataja JÜRI KUUSKEMAA juttu kuulas IMBI JELETSKY