SAATEKS. 1985. aastal tegid tollased Kuusalu keskkooli IXb klassi õpilased MAI PARRA ja EHA TOMBERG kodu-uurimusliku töö, mis kandis pealkirja “Külas Veljo Tormise suvekodus”. Läbi ja lõhki Kuusalu mees Veljo Tormis oli meeleldi nõus vastama õpilaste küsimustele. Helilooja vastustest ongi kirja pandud järgnevad mälestused ja mõtted.
7. augustil tähistab Veljo Tormis oma 70. sünnipäeva. Kuusalus aga peetakse 12. augustil suurt ja vägevat koorilaulupäeva, ikka oma valla aukodaniku juubeli tähistamiseks.

SÜNNIKODUST. Kodutalu Kõrveaia asus Kuusalu lähedal Arukülas. Koht oli pisike, ümberringi suured karja- ja heinamaad. Peres oli kolm last. Seda kõige esimest lapsepõlve mäletan ma Kuusalust, Kuusalu metsade vahelt, Kõrvemaa piirilt.
Vanaema oli selle talu põlisperenaine. Tema oli see tüvi, millest me kõik oleme välja kasvanud. Miks vanaema meelde jääb? Vanaema on vanaema...
Meil oli seal üks tädi, põline selle talu elanik. Tädi Roosi oli suur marjaspetsialist. Meeles on tema murakamoosi maitse, maasikamoosi maitse...
Isa (tol ajal Richard Sturm, hiljem Riho Tormis — M. K.) õppis Kuusalu köstri juures, sealt sai ka orelipaberid. Isa meelitanud ema endale viiulimänguga.
TOILAST ja VIGALAST. Siis õnnestus isal saada ametisse Pühajõe kirikusse. Olin 5—6-aastane, kui pere Toila kanti üle kolis. Pühajõe kaldal oli meil oma talu. 1937. aastal sai isa Vigala koguduse peale, kus oli köstriks ligi kolmkümmend aastat. Meie majas oli neli tuba, millest ühte nimetati koolitoaks, sest seal oli varem kool, kus muide oli õppinud ka Ants Laikmaa. Koolitoas oli väike orel, millel hakkasin mängimist harjutama. Orelimängu isa mulle ei õpetanud, selle sain ma iseseisvalt selgeks. Vana orelipink koolitoast on praegugi alles ja asub Kullamäe suvekodus.
ALGKOOLIST. Ma olen käinud maakoolis. Kivi-Vigalas oli Raba algkool, mis asus tsaariaegses kivimajas. Ühes otsas oli õpetaja korter, teises kaks klassiruumi. Seal on muuseas filmitud “Jõulud Vigalas”. Ma tundsin ära, et seal oli minu esimene klass.
See oli ehtne maakool. Koolis oli üldse kaks õpetajat ja neli klassi kahes ruumis. Kõik neli klassi käisin seal ära.
Meie koolijuhataja oli ikka tõeline koolipapa. Ma läksin kooli 1938. a. Sel ajal oli nõue, et koolipoistel pidi pea olema nulliga paljaks aetud. Mul on sellest ajast piltegi alles. Ja mis kõige toredam — koolipapa ise oli ka nulliga paljas.
Ta oli kõiges poistele eeskujuks. Ma mäletan veel praegugi, kuidas ta meile kuutarkusi õpetas, kuidas on noorkuu ja kuidaspidi vanakuu.
Kool asus kahe kilomeetri kaugusel. Ikka iga päev kooli ja koju. Männimetsa lõhn on meeles. Kui me poistega varakevadisel ajal tegime endale männiokstest onni... Missugused lõhnad!
Üks helgemaid mälestusi on mul lillelõhnast. Minu koolimajja viis jalgtee, mille mõlemal pool ääres kasvasid floksid. See oli koolmeistri töö. Sealt on mulle meelde jäänud selline 1. septembri lõhn.
Nüüd on meil Kullamäel ka floksipeenar.
ORELIMÄNGUST. Imelaps ma ju selles mõttes olin, et mängisin koraali, mida keegi teine ei osanud. 10-aastaselt hakkasin proovima. Siis laskis isa mul kirikus mängida jumalateenistuse ajal. Naised ütlesid: “Vaata, kus ime!” Aga seal ei olnud mingit imet, ma hakkasin võrdlemisi hilja õppima.
Ega mul kodus mingit imelapse sundust olnud. Isa ei pressinud peale, kuigi muusikat meil kodus ju oli. Isa juhatas ja kohalik koor käis meil köstrimajas harjutamas. 8-aastaselt olin juba koorilauluga seotud.
REAALKOOLIST. Mäletan, et meile väga kergesti hindeid ei pandud. Eriti usin õppija ma polnud. Keskkooli lõpuklassides olid omad probleemid: jäin haigeks ja puudusin tervelt pool aastat. Meie klassijuhataja oli õpetaja Visnapuu, kuulus keemiaõpetaja. Tema ütles: “Teie, Tormis, lähete nagunii teisele alale, tehke oma asi kolme peale ära. Teil seda nagunii elus vaja ei lähe.” Ometi nõudis ta kõike. Spikerdada ei lasknud, kohe tabas ära. Ma kukkusin mitu korda sisse. Keemias sain kolme. Kaks ainet olid lõputunnistusel siiski viied, need olid konstitutsioon ja eesti keel.
KONSERVATOORIUMIST. Olin IX klassi õpilane, kui astusin konservatooriumi. Ma olin lõpetanud Tallinna Muusikakooli I lennu.
Minu esimene muusikaõpetaja oli August Topman. Selle üle tunnen uhkust, sest tema on üldse esimene eesti muusikaõpetaja. Ta oli Peterburi vana kooli mees. Minu isa käis tema juures organistide kursustel. Isa kirjutas talle ja Topman käskis poisi Tallinna saata. Oli aasta 1942. Topman võttis mind enda juurde eraviisil üheks aastaks ettevalmistuse peale.
13-aastaselt sain üliõpilaseks, ema kootud koduvillasest riidest kukepüksid jalas. Oli sõja aeg.
Minu õpetajad olid Salme Krull, Edgar Arro, Vissarion Šebalin, Juri Fortunatov, Villem Kapp...
Meeldejäävamad on ikka need, kes oskavad sulle lähedale jõuda.
KULLAMÄEST. Kunagi leidis selle paiga Kolga lahe ääres ajalehekuulutuse järgi minu äi Paul Rummo. Ostetud suvekodu jäi väikeseks ja ehitasin endale omaette maja. Suvekodu ehitati 1968—1970, 1971. a. tehti veel viimistlustöid ja siis kolisime sisse. Hiljem ehitasime juurde veel ühe toa, mis sai minu töötoaks nii suvel kui ka talvel.
Kui võimalust on, siis mujal ei olekski kui Kullamäel. Võlub just töötegemise pärast. Mulle ei meeldi, et teised mind kuulevad, kui ma töötan. Ma mängin klaverit, toksin seal oma mõtteid. Mõtted tulevad kuuldavale. Teine inimene kuuleb, kui ma mõtlen. Kullamäel — siin on ikka õige koht.
Üks esimesi asju, mis sai Kullamäel tehtud, oli “Maarjamaa ballaad”. Siis “Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt koju Kuusallu”. Korduvalt tegin ise selle teekonna läbi. See on Vana-Narva maanteel: Tondi, Kärmu, Liivakandi, Paju, Kostivere...
Eks see veidi sümboolne lugu oli ka, just see linnast Kuusallu põgenemise lugu.
TÖÖPÄEVAST. Töötan, kui kedagi ei ole. Tähtaeg on see, mis mind sunnib. Mäletan täpselt, kus olen mingi töö kirjutanud. Isegi seda, kus oli kirjutuslaud... Ilmselt on see emotsionaalne mälu.
Kui on tõsine töötegemine, siis on kõige töörikkamad hommikused söögivahed.
Mäletan ühte filmitööd Kullamäel, kus paar kuud järjest pidin kirjutama. Tähtaeg oli peal ja kuidas siis päevane aeg kadus!
AASTAAEGADEST. Kui logelda, siis on lemmikaastaaeg suvi. Kui on vaja tööd teha, siis mulle meeldib väga just see kõige pimedam aeg. Oktoobrist-novembrist märtsini —see on väga õige töötegemise aeg.
Mulle meeldib looduses igasuguse ilmaga ringi käia, olgu seal maas mis tahes. Ma ei saa öelda, et novembriilm oleks kuidagi ebameeldiv. Maas on kollakas sammal, muud ju sel aastaajal ei ole.
IMEST. Ega ma ju muusikaliselt eriti võimekas või andekas ole. Absoluutset kuulmist mul ei ole, mälu on ka täitsa tavaline.
Ime, et ma üldse midagi teen nende annete juures, mis mul on — see on ime. Tõsiselt! Tõsiselt!

Väljakirjutusi kodu-uurimuslikust tööst “Külas Veljo Tormise suvekodus” tegi
MENDA KIRSMAA