Pärnus elav Arnold Ebrok on hulga aastaid heategevusele pühendanud.
Arnold Ebrok on sündinud 1921. aastal Kuressaares, aga poisi koolimineku ajaks olid vanemad juba Pärnu kolinud. Vaevalt sai 1941. aastal keskkool lõpetatud, kui 2. juulil kuulutati välja mobilisatsioon Punaarmeesse. Noormees seda ei teadnud, sest tuli parajasti maalt. Miilitsapatrull arreteeris ta tänaval ja toimetas jaoskonda kui desertööri. Ähvardas mahalaskmine. Õnneks juhtus miilitsaülem teda nägema. Kuulanud ära seletuse, saadeti mobilisatsioonipunkti, edasi läks teekond Tallinna, laevaga Leningradi, rongiga Volga äärde ja sealt laevaga Kaasani tööpataljoni, mis sisuliselt oli surmalaager. Suurem osa ajast möödus muldonni naril lamades. Laagris hakkas hävitustööd tegema ka düsenteeria.
Isa pärast teda rindele ei saadetudki. Kaitseliidu sideülema ja Vabadussõja sidekorraldaja poeg polnud usaldusväärne.
Et Pärnu oli piirilinn, olid pärast sõda paljud mereäärsed majad sõjaväelaste päralt. Piiritsoon pidi olema puhas ja läbipaistev. Nii raiuti parkides maha kõik sirelipõõsaste grupid, mis olid varem olnud pargi orgaanilised koostisosad. Siis kadusid ka ööbikud.
45 aastat kestnud õpetajatööd on A. Ebrok teinud Koidula-nimelises, Ülejõe ja Vanalinna koolis. Mitut ainet on õpetatud, põhiliselt ajalugu. 1969. aastani uuris Arnold Ebrok eesti rahvatantsu ajalugu. 1968. aastal sai temast kohaliku teatri direktor. Enne lõunat tunnid koolis ja pärast lõunat töö teatris.
Ühiskondlikku tööd on see mees kogu elu teinud, kuid pensionärina sai sellele täielikult pühenduda. Ta on mittetulundusühingu PÄRNU CHARITÉ (mis tähendab prantsuse keeles halastust — on niisugune rahvusvaheline liikumine) direktor.
Juhtkonda kuulub 3 inimest, direktori abi on Aino Silling. Charité põhiülesandeks on hankida kasutatud riideid ja kodumasinaid mittetulundusühingule Ärkamine, kes müüb neid ja toitlustab odavalt pensionäre ning teisi majanduslikult vähekindlustatud inimesi.
Vaestele on Arnold Ebrok korraldanud abiüritusi, aga abivajajaid on palju ja osa neist ei julge tulla abi küsimagi. Kõige raskem on neil, kes ei liigu — voodihaigetel. Neile viib Ärkamine küll supi koju, kuid ega siis inimene üksnes suppi vaja.
Välismaal on pensionäridele palju soodustusi. Mullu käis Arnold Ebrok Ameerikas tutvumas sealse heategevustööga.
Kui Charité Ärkamisele midagi välismaalt hangib, siis on alati ülirange tolliga tükk tegemist. Aga turud on kantud riideid täis. Kuidas nemad selle kaubaga üle piiri pääsevad?
Üks asi teeb Arnold Ebrokile meelehärmi. Need on isehakanud hooldajad-abistajad, kes noolivad vaid vanakese vara. Selliseid leidub igal pool. Kui aga lapsed aitavad haigeid lapsi või puuetega inimesi, siis see teeb südame soojaks.
JAAK LEHTMETS