Õnnetus ei hüüa tulles

Rästikuhammustus

Harilik rästik on ainuke Eestis elunev mürkmadu. Täiskasvanud rästik on ligikaudu 50 cm pikk, isased emastest lühemad. Värvus varieerub tugevasti, selg ja küljed on kas hallikad, kollakad, punakad või pruunid, kõhualune enamasti hallikaspruun. Piki selga kulgeb sellele maoliigile iseloomulik must siksakjoon. Rästikud on öise eluviisiga, nad söövad hiiri, konni, putukaid jm. Mida soojem on ilm, seda vilkamalt nad tegutsevad.
Rästikud ei ole agressiivsed, nad ei ründa inimest, vaid püüavad temast eemalduda. Rästik hammustab ainult siis, kui talle peale astuda, teda vigastada, puudutada või muul viisil ärritada. Niisugustel juhtudel madu kaitseb ennast kuni 1 cm pikkuste mürgihammastega, mille kanalite kaudu voolab mürginäärmetes moodustunud mürk hammustushaava. Mürgi kogus on väike — 5–30 milligrammi.
Rästikumürk on selge kollakas vedelik, mis koosneb valkudest, aminohapetest, mineraalainetest jm. Mürgina toimivad polüpeptiidid ja ensüümid, mis lagundavad vere punaliblesid ja põhjustavad verevalumeid. Mürgistuse raskus oleneb mitmest tegurist. Näljase rästiku mürk on tugevama toimega. Hammustus on ohtlikum kuuma ilmaga ja sel juhul, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Kõige ohtlikum on mürgihamba ja seega ka mürgi sattumine veresoonde.
Rästikuhammustus ei ole eriti valus ja meenutab nõelatorget. Hammustuskohal võib näha mürgihammaste jälgi — kahte teineteisest 0,5–1,0 cm kaugusel asetsevat roosakat torkehaavakest, mille vahel võivad olla ka teiste hammaste jäljed. Mõne minuti jooksul pärast hammustust valu tugevneb. Paarikümne minutiga areneb turse, nahk omandab lillakaspunase varjundi ja muutub tundetuks. Umbes tunni möödumisel kaebab hammustatu peavalu, peapööritust ja iiveldustunnet, vahel ka oksendab. Võivad tekkida kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne, nahk kattub külma higiga, kannatanu võib muutuda rahutuks ja teadvuse kaotada. Raskel juhul tekivad lihaste tõmblused ja krambid.
Esmaabi. Kannatanut rahustatakse. Ta pannakse lamama, keelates liigutused ja hammustatud jäseme tõstmise kõrgemale, sest see kiirendaks mürgi levikut kehas. Hammustuskohale võib panna külma kompressi.
Hammustatud jalg või käsi lahastatakse käepärast olevate vahenditega, et aeglustada koevedeliku voolu ja sellega ka mürgi liikumist kudedes. Enne eemaldatakse sõrmused ja käevõrud.
Kannatanule antakse rohkesti juua, ükskõik mida peale alkohoolsete jookide, et kiirendada maomürgi eritumist neerude ja seedekulgla kaudu.
Hammustatu toimetatakse lamamisasendis lähimasse raviasutusse, kus saab arstiabi ja süstitakse raviseerumit, mis toimib rästikumürgi vastu.
Lubatud abistamisvõtted. Rästikuhammustuse puhuks on aegade jooksul soovitatud mitut laadi esmaabivõtteid, mida nüüd loetakse kasututeks või koguni kahjulikeks. Nimetame neist olulisemaid.
Hammustatud jäseme kinninöörimine vöö, paela või nööriga ei peata rästikumürgi levikut kehas, kuid võib kudesid paikselt kahjustada ja vigastada.
Katsed imeda suuga mürki haavast välja on tulutud, sest kudede elastsuse tõttu sulgub väike hammustushaav kohe.
Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine vigastab veresooni ja närve, hilisem nakkuse lisandumine põhjustab haavamädanikku. Mürk aga liigub kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada.
Hammustushaavakeste määrimine mürki oksüdeeriva, s.t. kahjutustava kaaliumpermanganaadi tugevalt lilla lahusega on kasutu, sest see ei jõua mürgini.
Ja lõpuks — viina joomine vastumürgina on mõttetu, sest alkohol kiirendab mürgi levikut organismis ja viib selle ruttu ajurakkudeni.
Vältimine. Liikudes kohtades, kus on karta rästikuga kohtumist, kantakse tugevaid jalatseid, kõige parem säärikuid. Tihedast nahast või kummist ei tungi rästiku mürgihambad läbi, vaid libisevad ära või koguni murduvad. Enne käe sirutamist marjade, ravimtaimede vm. järele on otstarbekas kepiga rohus sahistada, et eemale peletada rästikut, kes võib seal varjuda. Meie looduses on rästikuid väheks jäänud, seepärast ei maksa neid surmata.

Harri Jänes