Oskar Kruus —
Mälestusi kirjanikest
Endel Tennoviga me tema Tartu-aastail ei kohtunud. Ta võis sellal
juba midagi kirjutada. Ta debüteeris ju jutuga “Diplomitöö”
Noorte Hääles 1950. aasta sügisel ning too jäi meelde.
Ka Tennovi järgmised kirjatööd ilmusid Noorte Hääles,
kus ta lühemat aega töötas ka palgalisel kohal. Kuid hiljem,
kui Tartus kõrvuti sammusime, näitas ta kunstikooli vastas (vist
veel Pepleri tänavas) asuvat ühekorruselist puulobudikku, mis
viletsa vundamendi tõttu näib tahtvat maasse vajuda. Too kunagi
lillaks värvitud ja hiljem halliks luitunud hoone oli kuulus ühiselamu,
kus leidsid peavarju Tennovi romaani “Rändlinnud lähevad
teele” prototüübid. Sest peale muu oli Tennovgi paar aastat
kunsti õppinud ning lootnud skulptoriks saada. Ja vähemalt Luulik
Kokamägi ja Valdur Ohakas on end Tennovi romaani prototüüpidena
ära tundnud. Ka 1943. aastal Tartus Pallase kunstikoolis õppinud
ja pagulasena Rootsis elanud Arno Vihalem on romaanis “Rändlinnud
lähevad teele” tuttavlikku atmosfääri tajunud, nagu
ta nendib 1975. aastal Roomas avaldatud esseeraamatus “Kunstnik eesti
kirjanduses”.
Mina tutvusin Tennoviga Tallinnas, kui koostati noorte sulemeeste almanahhi
“Võitlev sõna” III. Tennovi nime küll selle
kogumiku toimetuse nimekirjas ei leidu, kuid minu mäletamist mööda
sattusid mu värsid almanahhi just Tennovi vahendusel. Aasta hiljem,
1955. oktoobris taastati Tallinna Noorte Autorite Koondis. Almanahhi V
osa avab Tennovi ilmekas jutustus “Mehed ja metsad”. Sellal Tennovit
enam Tallinnas polnud. Ta oli siirdunud 1956. aasta algul Saaremaale, kus
hakkas tööle kohaliku ajalehe Kommunismi Ehitaja toimetuses.
Ta oli abiellunud Kuressaare tütarlapse Ainoga ning tema elukohaks
sai madal hall puumaja kesklinnas. Tennovite lahkes majas leidsid mandrilt
tulnud inimesed ikka ulualust, olen minagi mitmel korral nende külalislahkust
kasutanud. 1957. aasta sügisel sõitsin Saaremaale Jakob Mändmetsa
jälgi otsima ning temaga seotud kohti pildistama. Olin sõlminud
Eesti Riikliku Kirjastusega lepingu, et kirjutan “Eesti kirjameeste”
sarja lühimonograafia Jakob Mändmetsast. Viimase kirjatöid
olin juba tudengina Tartus uurinud, kuid vaja oli ka Mändmetsa kirjeldatud
kohti oma silmaga näha. Õhtu enne Karujärvele ja Kärlasse
sõitmist veetsin Tennovite majas. Endlist oli saanud saarlane ning
ta kirjutas Inno Obrami toimetatud ajalehes Eduard Vilde kombel nii joone
alla kui ka peale. Aino Tennov luges aga sama lehe korrektuuri.
1961. aastal läks Tennov tööle projekteerijana Saaremaa KEK-i.
Vahel kirjutas ta jutte ning saatis neid Tallinna kirjandusvõistlustele.
Maamõõtmisest jutustav “Trapets 561” oli saanud
Loomingu novellivõistlusel kolmanda auhinna, “Mehed ja metsad”
leiti noorte almanahhi ürii poolt kõrvale lükatud
käsikirjade hulgast. Pikemat lugu “August Mõigu oma hobu”
tõstis ürii esile “äramärkimisega”.
Kirjastusele meeldis Tennovi huumoriga maitsestatud realistlik kujutuslaad,
hobuseloost sai 1961. aastal Tennovi esimene raamat.
Ükskord suvel otsustasime sõita Ardi Liivese poole järele
katsuma, kas tema läveesine meri annab mõne kalapurika. Tahtsime
õnne proovida põhjaõngedega. Põuasel kesksuvel
on aga raske vihmausse leida. Tennovi maja taga oli tilluke aed ning proua
Aino oli selle terveni üles harinud, paigutanud sinna rea kartulivagusid
ning teinud akende alla lillepeenraid. Püüdsin küll labidaga
nii sonkida, et mõlemad jääksid terveks. Kui aga Endel
astus aeda, siis tundusid talle minu ponnistused ikkagi ohtlikena ning ta
väljendas kartust, et ega Ainole meeldiks äranarritud servadega
kressi- ja saialillepeenrad. Jätku ma sonkimine järele, vihmausse
võivat saada ka ohutumal kombel.
Kesköösi, kui läks pimedaks, andis ta mulle tühja klaaspurgi
ja taskulambi ning läksime Kuressaare lossiparki. Öösiti
tulevad vihmaussid maa seest välja ning põõsaste all
vaja neid vaid hetkeks valgustada ning kähku üles sikutada. Olin
lugenud seiklusjutte, meie lambisähvatused tundusid morsesignaalidena.
Pealegi olime mere ligidal ning kujutasin ette, et me võiksime kõrvaltvaatajale
näida küll signaliseerivate spioonidena. Vaevalt olin seda mõtelnud,
kui nägin endast mõne sammu kaugusel miilitsameest. Minu suureks
imestuseks miilits kaugenes ning temagi käes sähvatas mitu korda
põõsaste alla suunatud taskulamp. No muidugi: miks ei võinud
ka miilits olla kalamees?
Järgmisel päeval sõitsime Liivese poole. Ta oli ostnud
Pihtlasse Püha kiriku ligidale Sassiniidu kalurimaja, mille kõrval
kõrgus tiibadeta tuuleveski. Madal meri polnud siit kuigi kaugel
ning minu Vilsandi kogemuste järgi võinuks siit oodata nii turritavaid
ahvenaid kui ka vingerdavaid angerjaid. Kuid Tennov oli portfelli liimukapurkide
kõrvale mahutanud ka paar veinipudelit. Õhtuni näis veel
palju aega olevat ning nii hakkasime proovima pudelite sisu. Mõlemal
kirjanikul oli nähtavasti hiljuti olnud honoraripäev, ka Liivese
kapis leidus tühjendamata pudeleid. Õhtu saabudes ei viitsinud
enam keegi õngi sööta ning püünised jäid
merre viimata.
Ega Tennovi plaanid alati täide ei läinud. Nii oli ta kord sõitnud
Tallinna heade lootustega mitmest kassast kenakest honorari saada. Kuid
maksti ainult ühest ja sealtki tagasihoidlikult. See oli nähtavasti
Tennovi vabakirjaniku-elujärgul ning Kuressaares olnuks raha tarvis
mitmegi asja jaoks. Muidugi oli ka Tallinnas vaja sööma minna.
Kui Endel lõpuks rahataskut revideeris, oli sinna jäänud
üpris vähe. Suletööga kiiresti raha ei teeni, peab ootama
avaldamist ning honoraripäevi. Rahaallikat otsides leidis Endel tee
loomade varumise kontorisse. Parasjagu valmistuti rongiga Taga-Karpaatiasse
saatma Eestist ostetud hobuseid. Ühte saatjat oli vaja, kirjanik sai
kontoriga kokkuleppele ning roniski vagunisse heinapallide vahele. Reis
kulges viperusteta, ent oli küllaltki pikk, saatja pidi ka ise midagi
sööma ja jooma. Aga peale heinapallide muud provianti kaasa ei
antud. Tennov kirjutas hiljem romaani pealkirjaga “Noormees heast perekonnast”,
mis ilmus Tallinnas 1964. aastal. Seal ongi valgustatud loomasaatjate kogemusi.
Tennovid müüsid 1974. a. Kuressaare halli maja ning ostsid Mustamäele
paneelmajja kooperatiivkorteri. Tallinnas kirjutatud jutustust “Margiti
kadumine” kiitsid kriitikud, kuid — proosakogumik “Ööd
vanas majas” jäi Tennovi viimaseks raamatuks. Pärast selle
ilmumist asus Tennov oma kõige suurema teose kirjutamisele. Romaanis
“Tagala” tahtis ta anda kroonikalise ülevaate oma põlvkonnast,
kes oli noorpõlves pidanud minema sõtta (Tennov oli sõja-aastaist
üle saanud madrusena laeval Loksa, mis ei sattunud miinile). Tennov
tahtis meenutada selles romaanis ka neid eakaaslasi, kes olid pagulusse
siirdunud, kuid talle ei antud välismaasõiduks luba. Tal õnnestus
koguda huvitavat materjali Siberisse küüditatute käest ning
ta alustas hoogsalt suure romaani kirjutamist. “Tagalast” said
valmis sada lehekülge.
1978. aasta lõpul tabas 52-aastast täies mehejõus kirjanikku
üpris tavaline haigus — pimesoole põletik. Seda pole enam
ammu peetud surmatõveks, kuid kirurgilist abi vajab patsient küll.
Endel tundis end mitu päeva halvasti, kuid arst ei diagnoosinud tema
häda õigesti. Püüti ravida kerget külmetushaigust
seni, kuni oli juba liiga hilja. Lõhkenud pimesoolega haiget ei suutnud
enam päästa ka operatsioon. 14. detsembril 1978 ta suri.
Nädal hiljem, 20. detsembril seisime Endel Tennovi kirstu juures Kirjanike
Maja musta laega saalis. Laulsime Anna Haava sõnadele loodud Miina
Härma laulu “Jumalaga, kohav laasi...”. Olev Jõe ärasaatmiskõne
oli sünge, ta ütles etteheitvalt: “Arstidele ja haiglatele
võis see sündmus olla vaid märgiks kellegi teenistuslehel,
tema kolleegid, sõbrad, eesti kirjandus aga võtsid seda valusa
õnnetusena, nagu on valus iga inimese enneaegne surm, eriti siis,
kui see inimene on veel täies loomisjõus.”