1. aprillil toimusid Pärnus Eesti Pimedate Spordiliidu sisekergejõustiku- ja veerepallivõistlused. Need jäid pimedate kergejõustiku- ja suusatreeneri Aksel Laulu 75. sünnipäeva aastasse. A. Laul oli jälle juhtivalt tegev spordikohtuniku ja -organisaatorina. Kunagise tippsportlase juubeliaastal olgu temast pisut pikemalt kõneldud.
18. jaanuaril 1925 Valgamaal Sangaste vallas sündinud A. Laulu lapsepõlv ja noorusaastad möödusid paigus, kus kodumaakonna, Tartu- ja Võrumaa piirid kokku puutusid. Nii õppis ta aastatel 1932—1938 Tartu maakonna Pühajärve valla Ilmjärve-Kolju algkoolis. Otepää kuppelmaastik, pikk koolitee ja külapuusepa valmistatud suusad lausa tõukasid sportima. Maanoorte harrastuste hulka sugenes sel ajal koguni võrkpall. Elu kulges, nagu kulges, kuni tulid ajad, mis muutsid tuhandete saatust.
Mobilisatsioon viis A. Laulu 1943. a. sügisel kaheks aastaks sõjakeerisesse, kust ta tuli õnnekombel elusana välja. Lembit Lauri oleks õige mees A. Laulu usutlema ja tema elulugu jäädvustama, aga mõned märksõnad sellest odüsseiast siiski. Niisiis: väljaõpe Poolas ja Valgevenes, haavatasaamine Narva kaitselahingutes, ravi kodu- ja välismaal, “Tšehhi põrgu”, Saksamaa vangilaagrid, põgenemine Gulagi haardest vaguni istmekastis otse Antsla raudteejaama.
Oli tegemist, et “tähelepanelike seltsimeeste” valvsate pilkude all terve nahaga Eesti ellu tagasi pöörduda. A. Laul sidus end üha enam spordiga. Tartumaalt alustasid siis teed suurde sporti teisedki. Nende hulgas olid head sõbrad — hilisem maadluskuulsus August Englas ja jooksja Heiki Särev.
A. Laulu lemmikspordialaks kujunes pikamaajooks, esimesed kohalikud võidud tulid juba 1946. a. Murranguliseks kujunes aasta 1947 ja osavõtt Tallinn—Moskva teatejooksust. See tähistas A. Laulu jõudmist Eesti paremikku. Algasid kavakindlad treeningud, mis viisid 1949. a. esikohale Eesti meistrivõistlustel 10 000 m ja üleliidulistel maanoorte esivõistlustel 5000 m jooksus. Tema viimane Eesti tšempioni tiitel pärineb aastast 1954.
Tihti on nii, et tippsportlane ühendab oma harrastuse elukutsega. Nii oli ka A. Laul Jõu spordijuht ja kergejõustikutreener Tapal ja Tallinnas ning aastatel 1960—1963 Pärnus. Siitpeale on A. Laul sidunud end invaspordiga, täpsemalt Pärnu ja kogu Eesti pimedate ning nõrgaltnägijatega. See spordimaailm on nägijate ühiskonnale peaaegu tundmatu. Kuidas joosta, hüpata või suusatada, kui atleedi ümber on pilkane pimedus või ähmane “optiline udu”? See kõik on aga võimalik ja ohutu, eriti siis, kui vaegureid juhendab selline tasakaalukas spordimees nagu A. Laul. 35 aasta jooksul on ta pimedatele ja nõrgaltnägijatele läbi viinud lugematul arvul treeningtunde ja -laagreid, võistlusi ja sõpruskohtumisi Eestis ning omaaegses Nõukogude Liidus. A. Laulu paremad õpilased (Vello Luigemaa, Helena Silm, Tiina Taelma) on toonud Eestisse medaleid nii Euroopa kui ka maailma tasemel võistlustelt.
ALDO KALS,
Eesti Pimedate Muuseumi juhataja