Vanimaid eesti-saksa sõnaraamatuid on Salomo Heinrich Vestringi käsikirjaline Lexicon Esthonico Germanicum, kokku pandud umbes 1720—1730, mis jõudis Eesti Kirjandusmuuseumi algatusel trükki alles 1998. a. Sealt võime lugeda: widdo wallo /- -/ Ohto Widdusse Aegus, s.o. viduvalgus 'videvik', õhtu viduse aegu. Eeldustekohaselt on videvik (vidus, viderik) tuttav ka Wiedemannil, samuti esitab ta oma sõnaraamatus ka väljendi videvikku e. vidust pidama, mis tähendab õhtuvidevikus puhkama.
Murdeti on videvik tuntud väga laial alal — saartel ja Virust
Karula ning Põlvani; vidust pidama, vidusele minema (naabriperesse)
on kirja pandud saartelt ja Läänemaalt. Saareste suurest mõistelisest
sõnaraamatust leiame videvikku pidama, videvikul käima. Ta toob
ka pisut pikema seletuse: videvikku (e. vidust, vidupit) pidama tähendab
enne tule süütamist lühikest puhkust pidama. Sedasama tähendab
ka võrumaine hämarikku häbenema. Urvastest pärit kirjaniku
Peeter Lindsaare mälestusteraamatust “Koduküla” (Lund,
1954) leiame selgituse, et ammuaegse kombe kohaselt lõpetati neljapäeva
õhtuti päevavalguse kustudes töö ja istuti siis tares
hämarikku häbenema. A. Rauna etümoloogilise teatmiku
(1982) andmeil pole sõnadel videvik ja vidu eeltoodud tähenduses
vasteid lähisugulaskeeltes.
Lisame siia Ants Viirese koostatud Eesti rahvakultuuri leksikonist (1995)
märksõna videvikupidamine. See on: “Mõnetunnine
puhkus õhtul pärast loomade talitamist kuni valguse süütamiseni.
Videvikku hakati pidama sügisel pärast välitööde
lõppu. Selleks kogunes pere 1—3 korda nädalas, eriti neljapäeva
õhtuti. Aega veedeti jutustades ja mõistatades. Vana uskumuse
järgi soodustas see loomade poegimist ja kasvu. Videvikupidamine kestis
jõuludeni või loomade poegimisaja alguseni, pärast seda
oli jutustamine ja mõistatamine keelatud. Videvikupidamine ilma jutustamiskombeta
oli kogu Eestis tuntud 20. saj. keskpaigani, millal maal seati sisse elektrivalgustus.”
- - -
Nende ridade kirjapanija mäletab veel vidusepidamise tava oma kauges
lapsepõlves. Need olid tõesti meeldejäävad tunnid
vana talu endise rehetoa hämaruses. Ja need meenutused pole mitte mingid
juhuslikud nostalgiavälgatused.
Neis õhtutundides oli midagi omalaadset, võib-olla midagi
nimetut.
Räägiti muistelugusid, aga ka tõestisündinut —
oma elujuhtumusi, räägiti headest ja halbadest inimestest, siin
lauldi vaikselt, siin sai laps olla ema või vanaema soojas süles,
siin oli sõnadega kirjeldamatut koduhõngust. Kui professor
Ülo Vooglaid äsja TV-s väga murelikult rääkis sellest,
et praegu on meil kadumas ka perekond kui selline, siis tulid mulle tahtmatult
meelde need lapseea vidusetunnid...
Videvikutunnid ei olnud talveunes tukkumiseks. Need olid oma hingesoojusega
vastukaaluks süngele talvele, surutisele, neis oli valmistumist kevadisele
ärkamisele, uue ja parema sünnile.
No muidugi, aeg on sootumaks teine. Vidusetunde sisustab nüüd
enamasti televiisor. Kas hästi või halvasti, see on omaette
teema...
Aga kui tuba on elektrist valge, siis elab ka trükisõna.
Arvan, et Videviku-nimeline leht ei tähenda ainult eluvidevikku, vaid
just seda, mis selle sõnaga on ürgselt seotud — oma kodu
soojust ja kindlust. Aga see on tuleviku pant. Kogu rahvale.
Parimat soovides
JUHAN PEEGEL,
pensionär