Tartus tähistas üks pime mees hiljuti oma 55. sünnipäeva.
Suur sõda ja okupatsioon on vajumas aegade hämarusse, aga selle
ohvrid ei luba meil minevikku unustada. Allan Pantšenko isa jäi
1944. a. vist Sinimägede mulda, tema sünnikodu naabruses Pärnumaal,
endises Reiu mõisas paiknenud I. Panfilovi nim. diviisi sapööripataljoni
kuritegelik lohakus põhjustas 26. augustil 1955 aga ränga õnnetuse.
See röövis poisilt nägemise ja lootusrikka tuleviku. Allan
kirjutas 1979. a. ilmunud Tartu pimedate kooli almanahhis Tuluke, et enne
plahvatust olid roheline männikoor ja helesinine suvetaevas viimased,
mida ta selgesti nägi.
Allani silmaarst oli väga inimlik ja tark mees Aleksander Lepik. Tema
ravi tõi poisi mõneks aastaks varjude riigist välja,
aga hiljem kadus silmavalgus jälle. Allan oli siis 15-aastane ja venekeelse
kooli kolme klassi haridusega. Peaaegu kõike pidi alustama otsast.
Hea oli, et Tartu pimedate kool võttis koolieast välja kasvanud
16-aastase Allani 1961. a. sügisel III klassi. Usinalt õppides
jõudis Allan 1966. a. kevadel põhikooli lõpetamiseni.
1970. a. andis Tartu Kurtide ja Pimedate Kaugõppekeskkooli direktor
talle küpsustunnistuse. Allan oli noormees, kes madalamat hinnet kui
“väga hea” ei tunnistanud.
Noormees võttis suuna juuraõpingutele. Algul laabus ülikoolis
kõik. Töölisnoorena sai ta ettevalmistuskursusele, mille
edukas lõpetamine 1971. a. tähendas ülikooli sissesaamist.
Esimese kolme kursuse eksameid ja arvestusi sooritades rühkis Allan
üha edasi. See oli vaimselt väga rikas ja kordumatu aeg. Aga pimeda
töömehe, üliõpilase ja perekonnapea elu hakkas siiski
viimaks üle jõu käima. Liiga palju oli seda, mida nõuti.
Liiga vähe oli võimalusi selle kõige saavutamiseks. Kuidas
elada ja õppida naise ja kahe väikese lapsega 8,6 ruutmeetri
suuruses toapugerikus?
Allan ei teinud endale hinnaalandust. Kibe ja kurb see oli, aga pärast
1974. a. talvist eksamisessiooni tulevikuunistused purunesid.
Igapäevast leivatööd on Allan teinud pisut rohkem kui 33
aastat Tartu pimedate ettevõttes. Nahatsehhis käis tema sõrmede
alt läbi aukartust äratav arv kellarihmu — umbes kolm miljonit.
Et töö paremini edeneks, nuputas mees niidilõikaja ja talle
kuulus ka nelja kellarihmamudeli väljamõtleja au. Kahjuks saame
sellest pimedate tööalast nüüd kirjutada vaid minevikuvormis.
Tööväline aeg oli tulvil huvialadest. Üks vanemaid neist
on muusika. Suu- ja lõõtspill ning muidugi akordion. Vigastatud
sõrmede tõttu võtab ta pilli põlvedele tagurpidi,
et parema käega basse mängida. Vasaku käe alla jääb
klaviatuur tavapärasest teisiti, aga seegi on saanud omaseks.
Laulumehena oli koolipõlves Allani leivanumbriks üks ukraina
rahvalaul. Ta on esinenud Tartu pimedate mees- ja naisansambli, samuti Eesti
pimedate ühendsegakoori solistina. Allan mängis aastaid Tartu
pimedate puhkpilliorkestris trompetit, nüüd suurt trummi. Allan
on isegi komponeerida üritanud. Tartu pimedate kooli matkaklubi laulu
viisi autor on just tema. Kõige selle taustal ongi muusikakassettide
koguja Allani peas mõlkunud ka pillimehe elukutse.
1981. a. oli Allan Pantšenko Tartu pimedate tandemiklubi Kvartopeed
asutaja ja 1986. aastani ka esimees. Loomupärase põhjalikkusega
lammutas ta oma ema jalgratta tükkideks ja õppis nõnda
selle ehitust tundma. Tehniline taip lubas Allanil välja mõtelda
pimedatele kohase ratta rihtimise stendi, ketilülide lahtivõtja
ning ketipinguti, täiustada käiguvahetussüsteemi jm. Kvartopeedi
pimedate konstruktorite ajutöö väärinuks kindlasti mitut
autoritunnistust. Võib koguni öelda, et Tartu oli 1980. aastatel
üleliidulise tähtsusega tandemiehituskeskus, mida külastati
igast ilmakaarest tuhandete kilomeetrite kauguselt. Asi oli selles, et N.
Liidus ei toodetud tavalisi tandemijalgrattaid. Küll tegi seda Kvartopeed.
Matkahuvi on viinud Allani jalgsi ja rattaga kõikjale Eestis ning
koguni ümber Pihkva ja Peipsi järve.
1990. a. ilmuma hakanud Eesti pimedate ajakiri Valguse Kaja andis Allanile
ja tema koolivennale Jaan Martinile võimaluse astuda laiema avalikkuse
ette. Kunstnik Harri Kõiva kujunduses avaldati seal pajatuste sari
“Meie mehe lood”, mis kirjeldas naljakaid juhtumeid pimedate elust.
Tänu varase lapsepõlve kogemustele pühendub Allan ka pimedate
hulgas vähe viljeldud harrastusele — kalastamisele. Sagedamini
tuli see päevakorrale seoses tandemimatkadega 1980. aastatel. Nüüdseks
on temast saanud hea varustuse ja õngitsemistehnikaga kalamees. Sel
alal on ta Eestis oma saatusekaaslaste seas vaieldamatu esinumber ja jõudnud
III spordijärguga koguni vastavasse rekordite raamatusse. Suhtlemine
veekogudega nõuab pimedale abimeest. Praegu on Allanile abiks Fernando
Aasa. Suur tänu Sulle, et aitad sõbral end selles valdkonnas
teostada!
Kui teie jutu-, reisi- või toakaaslaseks satub Allan, igav teil ei
hakka. Ta on ületamatu nalja-, laulu- ja pillimees.
ALDO KALS,
Eesti Pimedate Muuseumi juhataja