Kui oleks vaja välja selgitada 20. sajandi muusikaelu patriarh Saaremaal, siis valitaks tõenäoliselt Joosep Aavik. Ta oli väga tuntud muusikaõpetaja, organist, koori- ja orkestrijuht, helilooja, muusikaarvustaja. Tema õpilaste arv on äraarvamatu ja teened siinse muusikaelu edendamisel ning isamaalise vaimsuse hoidmisel hindamatud.
Joosep Aavik sündis 17. novembril 1899 Kuressaares kaupmees Jakob Aaviku perekonnas. Pereisa mängis mõnikord koduorelil koraale ja ka ema kõlava häälega kuuldavale toodud rahvalaulud aitasid väikesel Joosepil juba varakult oma hinge kaunitele helinditele häälestada.
Kooliteed alustas Joosep Aavik 1908. aastal, võttes paralleelselt muusikatunde organist August Feyerabendi juures. 1919. aastal oli ta üks tollase Saaremaa Segagümnaasiumi, nüüdse Ühisgümnaasiumi esimese lennu lõpetajaid. Varem, I maailmasõja ajal, oli ta kinos klaveril mänginud saatemuusikat tummfilmidele ja pääsenud musitseerima ka Kuressaare Laurentiuse kiriku orelil.
Tutvunud suviti Kuressaares puhanud professor August Topmaniga, otsustas Joosep Aavik Topmani soovitusel jätkata õpinguid tollases Tallinna Konservatooriumis professor Topmani oreliklassis. 1927. aastal lõpetas ta konservatooriumi eeskujulike hinnetega põhierialal.
Seejärel tegutses Aavik paar aastat organisti, koorijuhi ja orkestridirigendina Tartus. 1929. aastal tuli ta Kuressaarde Laurentiuse kiriku organistiks, asudes andma orelikontserte kirikutes. Nooruslikku elujõudu ja muusikavaimustust täis mehena töötas Joosep Aavik veel sega-, mees- ja naiskooride juhina. Tuli muusikaõpetaja töö Saaremaa Ühisgümnaasiumis, tegutsemine muusikajuhina Kuressaare Eesti Seltsi teatris. Ta juhatas ka Kuressaare suvemuusikaorkestrit. 1932. aastast oli Joosep Aavik palju kordi Saaremaa laulupidude üldjuht.
Aegade voolates ja muutudes muutusid ka Joosep Aaviku töö- ning ametikohad, kuid muusika juurde jäi ta muutumatu kiindumuse ja andumusega. Koorijuhtimine, õpetajatöö endises Kuressaare Ehitustehnikumis, aastatel 1941—1965 Saaremaa Ühisgümnaasiumis, mida vahepeal nimetati keskkooliks, 1950—1969 Kuressaare Lastemuusikakoolis. Seda tegevust ei lõpetanud kas pensioniikka jõudmine. Organistina jäi ta truuks kirikumuusikale, kuigi nõukogude võimu aastatel oli aeg, mil Joosep Aavik sai kirikus orelil mängida vaid salaja, algul Saaremaal, hiljem kodukandist kaugemal, Pärnus.
Nimetamisväärsemad teosed Joosep Aaviku heliloomingus on üldtuntud seade segakoorile “Saaremaa”, ka “Tütrele” (Niina Klaasi sõnad), kolm motot Kuressaare kooridele (Arvo Kaal ja Debora Vaarandi), romanss sümfooniaorkestrile, Osilia klubi hümn (Harry Õnnis), soololaulud “Mõtisklusi talvehommikul” (Evi Vikerpuu), “Lumehelveste valss” (Evi Vikerpuu) ja “Kevadele” (Harry Õnnis). Viimase on Eesti Raadio estraadiorkestri saatel linti laulnud Eesti omaaegne esitenor Hendrik Krumm.
Muusikaalaseid artikleid ja arvustusi on Joosep Aavikult ilmunud ajalehtedes Postimees ja Muusikaleht, eriti sagedasti aga Saaremaa väljaannetes.
Joosep Aavikut võiks võrrelda kullaotsijaga, kes püüdis innustunult leida kullateri liivast. Kui leidis, oli ta õnnelik ja muheles mõnusalt, hoidudes vaoshoitud inimesena oma tunnete kärarikkast väljendamisest. Muusikalist väärismetalli otsis ta oma õpilastes, iseendas, kõigis inimestes.
Joosep Aavik oli kindlapiirilise, aga avara sisemaailmaga mees. Kõik madal oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Pigem oli ta esteet. Mäletan, et Osilia klubi hümni sõnade algvariandis oli mul stroof “maakera karvasel kerel”. Tundus, et Aavik pidi end pingutama oma hinnangu väljaütlemiseks, aga vaikselt see siiski kuuldavale tuli: “Härra Õnnis, see karvane kere ei sobi vist mitte. Katsuksime seda muuta.” Muutsimegi. Pöördumist härra-sõnaga aga kuulis Joosep Aavikult peale minu usutavasti veel nii mõnigi mees, keda ta usaldas. Härrad ja see sõnagi olid ju punase võimu ajal sügava põlu all. Aavik ise oli täismõõduline härra olemuselt ja maneeridelt.
Taotlustes ja ettevõtmistes võis Aavik olla jonnakuseni visa, seda ka pisiasjades, mis mõnele ehk tundus pedantsusena. Tema kuulus murumüts oli tume, samuti tuntud “töökad” toatuhvlid. Ta tundis muret oma üsna metsikuks kasvanud aias seisnud ja praegugi seal uhkeldava tillukese aiamajakese ehk lustuse pärast, sest ümbruse koerad poisid käisid tollal seal sees, lagastasid ja lõhkusid. Aeg-ajalt sai püütud seal korda luua ja üht-teist parandada.
Tagasihoidlik inimene Joosep Aavik oli hea vestleja, aga mitte suur rääkija. Maailma asjade vastu tundis ta huvi kõrge vanaduseni.
Joosep Aavikul oli tore komme regulaarselt, tavaliselt üks kord aastas ja suvel, teha kindlatel kuupäevadel austusvisiite oma endistele omaealistele kolleegidele-naisõpetajatele. Esinduslik rõivastus, lillede ja maiustuste kaasavõtmine oli neil kordadel enesestmõistetav.
Püsiva mälestuse on jätnud Joosep Aaviku telefonihelistamised umbes sellises laadis: Andke andeks tülitamise pärast, aga sel päeval ja sel tunnil tuleb raadiost selline ja selline väga hea kontsert. Ehk on teil soov ja võimalus seda kuulata...
Joosep Aaviku külalisteraamatust, millest hiljem sai Aavikute muuseumi külalisteraamat ja mis 1998. aasta augustis otsast otsani gruppide ja üksikisikute sissekandeid täis sai, on leida pool tuhat meeldivat ja tunnustavat kirjapanekut mitmes keeles. Ühes neist on kirjas üks täppiminev tähelepanek Joosep Aaviku kohta: “Turvaline tõdemus, et sygavate vaimsete huvidega inimesel ei ole ka yksinda olles kunagi rusutunnet.”
Joosep Aavikul olid head suhted ja läbikäimine Gustav Ernesaksaga, professor Juhan Aavikuga, Leo Normetiga, Lembit Verliniga, lauljate Jenny Siimoni, Endel Aimre, Hendrik Krummiga ja paljude teiste eesti muusikaelu suurkujudega.
Joosep Aavik armastas elu, inimesi, muusikat, puhtust ja korda, pidas lugu heast vestlusest ning maiustustest.
Ta suri 20. novembril 1989, kolm päeva pärast oma 90. sünnipäeva. Mälestagem ka teda, Saaremaa selle sajandi maestrot nüüdsel hingedekuul ja tema 100. sünniaastapäeva puhul ning olgem tänulikud, et meie keskel on elanud selliseid suurepäraseid inimesi.

HARRY ÕNNIS