Istusin ühel sügisesel hilisõhtul akna juures laua taga ja vaatasin hämarat parki. Meenus lapsepõlv ja õitsev aed Elvas, millest nüüdseks on järel vaid mõni puujändrik. Tookord sündis “Väike aed”. Mõtlesin, kes seda võiks laulda, milline ansambel. Viimaks jõudsin veendumusele, et kellelegi ei saa seda laulu pakkuda, tuleb ta ise ära teha koos teiste sahtlisse kirjutatud helinditega, lisaks toredaid eestiaegseid lugusid ja mõni moes olev “hitt” ka. Kui kava paberil kokku sai, jäi ainult ansambel moodustada. Bändi nimi pidi hästi kõlama igas keeles, olema tuntud sõna. Suveniir sobis igas mõttes. Muusikuid-lauljaid jätkus. See kõik oli 25 aastat tagasi. Olev Vestmann ühines ansambliga juba algul, Sirje ja Rein Kurg mõni aasta hiljem. Nüüd on nemadki vähemalt 18 aastat koos meiega laulnud.
Kui alustasime, oli Brenevi aeg, eestimaine ja eestikeelne lubatud, kuid mitte esmatähtis. Seega jäi meie pärusmaaks maarahvas, publikuks omariiklust ihkav eestlane, kes pidas kalliks eestiaegset laulutraditsiooni. Brenevlikku kretinismi oli piisavalt Nõukogude Eesti ametkondades, kes nägid meie tegevuses koguni natsionalistlikku alget. Vale see ju polnudki ja tolleaegse võimuladviku edasikestmine olenes kremlikuulekusest. Tulid esinemiskeelud, repertuaarinõuded venekeelsete laulude pealepressimiseni välja.
Algas nuhkimine ja jälitamine, mis lõppes kahel korral asja kõige kõrgemal tasemel arutamisega kuni uurimisorganiteni välja. Tulemus oli aga null, sest lisaks soovile kedagi või midagi likvideerida on vaja ka kuriteo koosseisu. See puudus.
Et raadiofonoteeki võeti meilt vaid mõni laul, tuli hakata rahva soovil ise kassette tootma. Ka siin oli varsti kriminaalasi tulemas. Aga juba olin jõudnud asjaga harjuda ja ilma kaebuste ja mõnitusteta ei tulnudki enam rahulikku und. Keskkond kujundab inimest tugevasti oma näo järgi. Kui lauluväljak oli rahvast tulvil, ei olnud sellest ajakirjanduses sõnagi. Kord oli vihma tõttu Põlvas rahvast vähevõitu ja see kajastus kohe ajalehes — näe, nende aktsiad langevad!
...Muusika pole turg, siin aktsiad ei kehti. Sind kas võetakse omaks või mitte. Meid võeti. Oma lauludega oleme kinnitanud ustavust Eestile, kodule, emale, kallitele inimestele. Destruktiivset on meie ümber piisavalt, aga miski peab ka kokku liitma. Rootsis, Kanadas, Soomes, kõikjal, kus on eestlasi, kõlab isamaine laul. Paljunaerdud “Sauna taga” või süldilauluks tituleeritud “Väike aed” kõlab ühislauluna kenasti, mõni loeb sõnu lehelt. Üks mees nurgas ei laula. Miks siis? Ta on lätlane, ühe koosolija mees. Tema teab läti laule. See pole üldse naljakas, see ongi identiteet. Rahvas ei hakka kunagi ingliskeelseid moelaule koos laulma, kuigi neid lausa jõuga peale surutakse.
Me pole ainsad olnud. 25 aasta vältel on olnud palju bände, kellega oleme ühist teed käinud. See on siin Eestimaal olnud meie aeg. Meil on oma publik, oli ja on kindlasti praegugi.
Muusikas peab olema aus. Tase võib olla ülikõrge, ent sõnum on siiski tähtsam — maa ja need, kes on meie ümber, ei vaja kiitust ja klantsi, neid võib lihtsa lauluga rõõmustada.
On mitu võimalust oma rahvast teenida. Üks neist on raskel ajal talle muusikaga lohutust pakkuda. Suveniiri muusika ei sobi lossi, pankuri aiapeole või ministri autosse. Selleks on teised. Meie muusika kõlab mujal ja see on hea. Ta pole mõeldud külluses ujujale, ta on tööinimese, pensionäri, maamehe lohutaja. Igaühele jääb oma, nii see kord on.
Muusikaga ei saa rikkaks varaliselt — see on teine rikkus, mida ei mõista kuldvasika kummardajad. Ja kuigi nüüd on nende aeg, ei ole meil sellest sooja ega külma. Meie tuleme ja mängime ikka — niikaua, kuni saalis on rahvast rohkem kui laval, võib ju ikka välja tulla.
Maja, kus “Väike aed” sündis, pole enam ammu. Seal on pargimuru ja paar noort kuuske. Aia enda kohal on asfalt. Kaob kord ka Suveniir, aga laul jääb. Kui teda laulab kas või mõnikümmend inimest üle Eesti, pole Suveniiri 25 aastat ja mõni tuhat laulu päris asjatud olnud.
Suveniir on Tallinnas 7. novembril kl. 17 Sakala Keskuses. Kavas on laulud läbi aegade ja Kraavi Sass arvab, et õige president oleks ikka Kalmer Kirsavoi. Kindlasti on mõni üllatus ka, uutest kassettidest rääkimata.
Kohtumiseni!

HELDUR JÕGIOJA