Olev Raju,
Riigikogu liige,
majandusprofessor

Suured muutused viimasel kümnel aastal on kaasa toonud hulgaliselt head. Elu on edasi läinud, kuid kahjuks on sellega kaasnenud ka palju halba. Viimase kümne aasta jooksul on hammasrataste vahele jäänud suur osa Eesti elanikkonnast. Ametlike andmete järgi elab 37 % Eestimaa elanikkonnast allpool vaesuspiiri ning teist sama palju on raskustes ja vaid 15–18 % võib oma eluga enam-vähem rahul olla. Selline tulude struktuur on tüüpiline Aafrika ja Aasia maadele, mitte aga Euroopale.
Kuid probleem ei piirdu ainult Eesti elanikkonna sissetulekute väga suure ebavõrdsusega. Veel tõsisemaks probleemiks on kujunenud olukorra ebainimlikkus väga suurte elanikkonna gruppide suhtes, just nende suhtes, kellel mingil põhjusel on raske (vahel ka lausa võimatu) suurendada oma sissetulekuid — lapsed, pensionärid, invaliidid jpt. Kahjuks on Eesti praegune valitsus asunud just nende elanikkonna kihtide elujärje edasisele olulisele alandamisele. Kui 1995–1999 valitsustele saab õigustatult ette heita, et nende abinõud sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks olid poolikud ja aitasid vaid suhteliselt väikest osa elanikkonnast, siis praegune valitsus on võtnud suuna selgelt masside vaesuse suurendamisele ja vaid mõnesaja inimese ülirikkaks muutmisele.

Miks seda tehakse?
Poliitikas juhtub vahel vägagi kummalisi asju. Ja pahatihti on kannatajaks rahvas. Tõsi, üliharva tehakse seda nii jõhkralt ja nii väikesearvulise grupi huvides kui praegu Eestis.
Kõige kurja juur hakkab peale meie majanduslike ja sotsiaalsete teadmiste nõrkusest. Meie inimestele on veel võimalik tõe pähe pakkuda mitmeid lausa absurdlikke seisukohti. Seda on edukalt kasutanud ennast liberalistideks nimetav rühmitus, kes esindab vaid ülimalt kitsa ringkonna — kõige rikkamate monopolistlike ettevõtjate — huve. See ringkond püüab praegu selgeks teha, et Eesti edasise arengu huvides on vaja iga hinna eest ära kaotada ettevõtte tulumaks. Selle summa — seda oli 1998. a. 1,9 miljardit — võrra väheneb riigieelarve. Riigieelarve vähenemist aga kompenseeritakse hädavajalike sotsiaalkulude kärpimisega.
Seda protsessi on saatnud äge propagandakära. Rahvale on püütud selgeks teha, et ettevõtte tulumaksu kaotamine on tema huvides. Põhjendatakse seda mitme väitega.
Esiteks. Kui loobuda ettevõtte tulumaksust, jäävat ettevõtjatele rohkem raha ja nad tõstvat töötajate palku. Ja see jutt on leidnud isegi uskujaid. Mis seal imestada — omal ajal leidis uskujaid ka Goebbelsi rinde õgvendamine Stalingradi alt Berliinini (mis pidi andma võidu) ja inimkonna helge tuleviku kommunismi päralejõudmine 1980. aastaks. Tööjõud on kaup nagu tooraine või leibki. Ja keegi ei osta sama leivapätsi kallimalt, kui saab osta odavamalt. Kui senini on saadud inimesi tööle väiksema palga eest, siis miks peaks ettevõtja järsku hakkama maksma kõrgemat palka? Eriti olukorras, kus tööpuudus on kõrge ja aina kõrgemaks läheb: valitsuse prognoosi kohaselt suureneb töötute protsent tänavu11,9-ni, 2000.a. lõpuks 12,1-ni, 2001.a. lõpuks 12,9-ni ja 2002.a. detsembriks koguni 13,7-ni.
Põhjendatakse vajadust kaotada ettevõtte tulumaks ka väitega, et siis investeerivat Eesti ettevõtjad rohkem raha tootmisesse, majandus minevat tõusule, tekkivat juurde uusi töökohti. Elu räägib millestki muust — just viimastel kuudel on Eesti enda kõige rikkamad alustanud massilist raha väljaviimist Eestist nn. maksuparadiisidesse. Äriringkonnad prognoosivad, et aasta lõpuni viiakse Eestist minema ligikaudu 2 miljardit krooni — s.o. rohkem, kui Siim Kallase valitsuse peaminister Mart Laar plaanib ettevõtte tulumaksu kaotamisega jätta täiendavalt kõige rikkamatele ettevõtetele Eestist välja viimiseks. Eestist välja viidud raha, olgu see siis rahandusministeeriumi poolt Saksamaale paigutatud rohkem kui 2 miljardit või erasektori poolt Bahama saartele viidud (viidav) 2 miljardit, küll Eestisse uusi töökohti juurde ei loo!
Palju on räägitud, et ettevõtte tulumaksu kaotamine toetab väikeettevõtlust ja selle kaudu majandust. Tegelikult on pilt vastupidine.
40 suurimat tulumaksu maksjat maksid 1998. a. ligikaudu 90 % ettevõtte tulumaksust. Tegelikud võitjad on need 40, ülejäänud tuhanded ettevõtted saavad igaüks tühise summakese. Järelikult tugevneb nende 40 (võimalik, et 50–60) ettevõtte positsioon. Nad muutuvad üha monopolistlikumaks ja söövad edukalt välja väiksemaid. Väikeettevõtluse laostamine suurendab nii tööpuudust kui ka lubamatult suurt lõhet vaeste ja rikaste vahel.
Ettevõtte tulumaksu kaotamist püütakse põhjendada ka väitega, et see toovat Eestisse sisse välisinvesteeringuid. Selles mõttekäigus on 2 viga. Ka välisinvesteeringud on kaup, millel on oma teatav hind. Aastatel 1991–1993 oli see kaup Eesti jaoks ülidefitsiitne ja teda tuli osta ükskõik mis hinna eest. Ajad on muutunud ja praegu ei ole mingit mõtet osta seda lausa absurdse hinna eest. Ja hädavajalike sotsiaalkulutuste suur kärpimine, mis kindlasti tähendab viletsust, haigusi, meeleheidet, enesetappe, eluea lühenemist jne., on kindlasti liiga kõrge hind.
Teiseks pole sugugi kindel, et ettevõtte tulumaksu kaotamine toob Eestisse massiliselt uusi välisinvesteeringuid. Kõik potentsiaalsed investorid saab jagada kaheks — soliidseteks ja avantüristideks. Soliidne investor väldib riski ja segadusi. Sellise investori jaoks on ettevõtte tulumaksu kaotamine küsitav abinõu, mis pigem peletab kui julgustab teda Eestisse raha paigutama. Seda enam, et majandusprobleemidega hästi kursis olev inimene saab aru — ettevõtte tulumaksu kaotamine on kindlasti ajutine abinõu, mis kuulub likvideerimisele Euroliitu astumisel. Ja soliidset investorit sellise ajutise abinõuga Eestisse ei meelita. Tõsi, ettevõtte tulumaksu kaotamine võib kohale meelitada mittesoliidseid investoreid, kes oma, tihti pooleldi musta raha proovivad siin “pööritada” ja siis koos hõlptuluga jälle kiiresti kaovad. Sellised investorid Eesti majandusele erilist kasu ei too.
Miks siis seda ikkagi nii meeleheitlikult teha üritatakse? Nende 40 suurettevõtte omanike huvides. Tegu on hästi ette valmistatud ja kinni makstud kampaaniaga, mis peab neile sisse tooma sadu miljoneid kroone. Ja polegi nii oluline, kas seda viivad läbi monopolide hästi kinni makstud lakeid, võimuihas või mõnel muul põhjusel kaasajooksjad või lihtsalt propagandast lollitatud fanaatikud. Lõppkokkuvõttes maksab selle kõik kinni ikkagi rahvas.

Maksud siiski kasvavad
Eelnevalt püüdsime vastata küsimusele, miks siis püütakse Eesti niigi ebanormaalset olukorda (kus suure osa elanikkonna sissetulekud on allpool arvestust ja on olemas väga väike grupp ülirikkaid) muuta veel hullemaks. Nüüd vaatleme, kuidas seda tehakse. Kõigepealt püüab valitsus suurendada makse. Et kõik kolm valitsuskoalitsiooni osapoolt on korduvalt deklareerinud, et nad ei tõsta makse, püütakse seda teha varjatud meetoditega, s.t. järjekordselt rahvast lollitades.
Valitsus esitas koos 2000. a. riigieelarve projektiga eelnõu riigilõivude suurendamiseks. Et riigilõive ei loeta maksude hulka, siis formaalselt on valitsuskoalitsioon oma lubaduse täitnud — ei suurene ju maksud, vaid lõivud. Valitsus soovib suurendada rohkem kui 300 erinevat riigilõivumäära. Nende hulgas on dokumentide ärakirjad, autode registreerimine ja ümberregistreerimine, kaotatud (tavaliselt ära varastatud) dokumentide dublikaadid, päranduse ja matmistoimingutega seotud riigilõivud, kohtusse hagi esitamise eest võetavad lõivud jmt. Ei saa öelda, et suurendatakse eranditult kõiki riigilõive — leidub ka üks küllaltki oluline riigilõivude vähendamine. Nimelt vähendatakse riigilõive kinnistusraamatusse kannete tegemise eest. Ja seda rohkem, mida kallim on kinnistu. Miljonitesse ulatuvatelt tehingutelt ulatub riigilõivu vähendamine tuhandetesse kroonidesse. Ehk teiste sõnadega: abiellumise, surma, päranduse, dokumentide dublikaatide jms. seotud riigilõive, millega iga inimene kokku puutub, suurendatakse märksa. Suurte kinnisvaratehingute riigilõive, mille alandamine toob kasu suurtele kinnisvarafirmadele, aga vähendatakse tunduvalt. Kokku tahab valitsus riigilõivust saada tulu 250 000 000 krooni rohkem kui 1999. a. Valitsus planeerib ka maamaksuseaduse muutmist. Ja loomulikult mitte maksumaksja, vaid enda huve silmas pidades. Kõigepealt kaob ära maksu neljas osas tasumise võimalus. Neli tähtaega olid (on) väga olulised kõige vaesematele.
Siiani ei maksnud maamaksu need, kes olid ostnud ühe korteri suures elamus. Alates uuest aastast muutub maamaksukohuslaseks elamuühistu. Seega hakkavad maamaksu maksma ka erastatud korterite omanikud. Ja mis eriti halb: pensionäridest korteriomanikud — erinevalt pensionäridest maaomanikest — ei saa maksusoodustusi.
Praegustele (ja tulevastele) riigimaa kasutajatele seatakse lisaks praegustele maksudele sisse riigimaa kasutusõiguse tasu. Selle üldsumma aastas moodustab umbes 100 miljonit, millest elanikkond maksaks alla poole (suurt osa riigimaast kasutab riik ise).
Põrandaaluseks maksude tõstmiseks tuleb lugeda ka Riigikogu eelarvesse sisse planeeritud 290 000 000 krooni elanikkonnale müüdavale soojusele ja kütusele 18% käibemaksu lisamisest. Praegune 0 % käibemaks kehtib kuni 1.VII 2000.a. Kui see 290 000 000 on 2000.a. eelarves tulude poolel sees, siis pikendada 0-määra järgmisel aastal enam ei saa. Ja inimesed hakkavad maksma juba niigi kalli kütte eest 100— 200 krooni kuus rohkem.

Sotsiaalkulutuste oluline kärpimine
Kõige olulisemaks ettevõtte tulumaksu kärpimisest tuleneva eelarveaugu “lappimise” teeks peab valitsus siiski sotsiaalkulude kärpimist. Ilmselt lihtsalt ei taheta aru saada, kui keerulises olukorras on terve rida elanikkonna kihte. Täissöönul on alati olnud raske mõista näljast!
Suhteliselt palju muudatusi soovib valitsus teha pensioniseaduses ja loomulikult mitte pensionisaajate kasuks. Pensionieelikutel on töö saamisega probleeme. Seda leevendas senini võimalus jääda kuni 3 aastat enne pensioniea saabumist ennetähtaegsele vanaduspensionile, mis on “tavalisest” vanaduspensionist väiksem. See võimalus säilib ka nüüd, kuid valitsuse soovitud seaduseparandus sisaldab kategoorilist keeldu seda hiljem ümber arvutada tavaliseks vanaduspensioniks või soodustingimustel vanaduspensioniks. Ehk teiste sõnadega — kui juba kord läksid sellele ennetähtaegsele vanaduspensionile, siis pead selle väiksema pensioniga elama elu lõpuni. Samuti ei maksta ennetähtaegset vanaduspensioni isikutele, kes paralleelselt töötavad. Kokku soovib valitsus “võita” ehk teisiti öeldes pensionäre pügada ennetähtaegse pensioni ümberkorraldustega “vaid” 280 000 000 krooni võrra...
Tunduvalt räigemaks on tehtud ka töövõimetuspensioni ehk rahva kõnekeeles invaliidsuspensioni saamise nõuded. Kui siiani seadus räägib, et püsivalt töövõimetuks tunnistatakse isik, kelle tervislik seisund takistab tal töötamast omandatud erialal, siis nüüd peab selleks olema nii töövõimetu, et ei suuda kas töötada tervet tööaega või ei suuda sellega teenida kuupalga alammäära. Seega muutub nn. invaliidsuspensioni saamine märksa raskemaks.
Pensioni saajate jaoks on oluline kaotus ka pensionide ümberarvutamise uus kord. Kui inimesel tekib õigus nõuda oma pensioni ümberarvutamist (näiteks staai suurenemise korral), siis tehakse seda mitte kohe, vaid üks kord aastas — 1. aprillist. Selle kuupäevani peab inimene leppima vana, s.o. väiksema pensioniga. Praegu kehtiv pensioniseadus näeb ette, et pensionilisad arvutatakse alates uuest aastast uuelt rahvapensioni määralt, s.o. 800 kroonilt. Valitsus soovib neid ka järgmisel aastal arvutada 410 kroonilt. Jälle valitsusele kokkuhoid ja inimestele kaotus 12,5 miljonit krooni.
Kõige olulisem muudatus, mida valitsus soovib sisse viia, on uue pensioniseaduse jõustumise edasilükkamine 1. aprillini 2000.a. Kui suur on pensionäride kaotus sellest edasilükkamisest, on väga raske välja arvutada.
Tühjaks osutuvad ka nende pensionäride lootused, kes elavad riigieelarvest finantseeritavates hooldusasutustes. Uuest aastast pidid ka nemad hakkama saama pensioni — nüüd soovib valitsus sellega alustada alles 2001. aastal. “Pügatakse” ka orbusid, kellel on õigus saada toitjakaotuspensioni, ja eriti tugevalt invaliide ehk, kui kasutada moodsat terminit – puuetega inimesi. Valitsus on juba taotlenud puuetega inimeste seaduse edasilükkamist aasta võrra. Selle seaduse alusel peaksid suurenema puuetega inimeste toetusrahad 362 miljoni võrra. "Tänu" seaduse edasilükkamisele on 2000. a. eelarves ette nähtud nende tõus vaid 78 miljonit. Eriti halb on seejuures asjaolu, et praegu on seadustes auk. Lapseeast peale puuetega inimesed saavad üht toetuseliiki kuni 16 a. vanuseks saamiseni ja teist liiki toetusi saavad täiskasvanud, s.o. üle 18 a. vanused. 16–18 a. vahel aga on “auk”, mille uus seadus pidi likvideerima. Kahjuks jääb see auk nüüd alles. Ei täitu ka nende inimeste lootused, kes lootsid saada toetusi sügava puudega inimese hooldajale. Samuti ei soovi valitsus maksta puuetega inimeste rehabilitatsioonitoetust ja täienduskoolituse toetust. Kõik see mitte ainult et viib alla nende inimeste elatustaseme, vaid, mis veel olulisem, lükkab edasi nende võimaluse ise endaga hakkama saada. Seetõttu tuleb riigil tulevikus neile maksta rohkem (kauem) ka kõikvõimalikke abirahasid, selle asemel et aidata neid muutuda ise endaga toime tulevateks.
1999. a. algul võttis Riigikogu vastu kuriteoohvritele riiklike hüvitiste maksmise seaduse. Ka selle seaduse jõustumist soovib valitsus edasi lükata 1. jaanuarini 2001. a. Seaduse mõte oli selles, et aidata kuriteo ohvriks langenud isikuid neile kuuluva raha tagasisaamisel. Kurjategijate (eriti suurte sulide) selja taga on hästi kinni makstud advokaadid, neid toetab ka kuritegelik maailm. Ilma riigipoolse abita on inimesel, kes tihti on tehtud puupaljaks, raske kaitsta oma huve, eriti aga tagasi saada oma vara. Inimeste kaotus ( ja riigi “võit”) sellest edasilükkamisest on mõni miljon krooni.
Valitsus soovib edasi lükata ka prokuratuuri seaduse kahe paragrahvi jõustumist. Seletuskirjas põhjendatakse pikalt ja laialt, miks ei saa alates 1. jaanuarist nõuda prokuröridelt ametiriietuse (talaari) kandmist ja et sellega hoiab riik kokku suure summa selle rõivastuse tegemisest. 140 inimesele igaühele üks ürp maksab umbes 250–300 000 krooni. Võit missugune — eriti kui võrrelda 1 000 000 000 krooniga, mis kingitakse suurettevõtetele. Selle varjus aga jääb pea märkamatuks, et seaduseelnõuga kärbitakse ka prokuröride arvu. Ilmselt hakkab prokuratuur juba nii tugevaks muutuma, et segab sulisid, mistõttu on vaja teda nõrgendada. See 2 – 3 miljonit, mis nii kokku hoitakse, maksab ennast kurjalt kätte!
Valitsus soovib muuta ka tervishoiukorralduse seadust. Selle muudatuse sisuks on Tartu Ülikooli Kliinikumi riikliku finantseerimise oluline kärpimine. Praeguse seaduse järgi finantseeritakse Tartu Ülikooli Kliinikumi täies ulatuses riigieelarvest, kusjuures riigil lasub kohustus katta kõik tema kulud. Uue seaduse järgi hakkaks kliinikumi finantseerimine sõltuma valitsuse suvast — kui tahab, annab, kui ei taha, ei anna. 2000.a. eelarve projektis jäi sellest tahtmisest puudu igatahes mitukümmend miljonit. Muidugi on odavam laiendada surnuaedasid kui kulutada raha tippmeditsiinile. Ainult et tulevikus, ja mitte kauges, maksab see ennast valusalt kätte. Võiks ju parastada, et küll teil endil läheb ka ükskord vaja korralikku arstiabi, mida te siis teete, aga sellisest parastamisest ei muutu miski.
Kõigi nende seaduste ümber seisavad ees ägedad lahingud Riigikogus. Seniajani on kolmikliidul õnnestunud teerullitaktikat kasutades kõik oma otsused läbi suruda. Ka kõige ebahumaansemad. Huvitav, kui kaua veel?