Kahel kaunil suvekuul, juulis ja augustis, oli Tallinna kõrgeimas (45 m) suurtükitornis Kiek in de Kök lisaks ajaloolistele suurtükkidele näidata külastajatele veel midagi sellist, mis sõnaga “suur” kokku käib — vabariigi tuntuima fotograafi KALJU SUURE aegade jooksul tehtud piltide järjekordne näitus, mis kandis pealkirja “Kilde siit ja sealt”. Järjekordsusest niipalju, et tegemist vanameistri juba kaheksakümnenda (!) isikunäitusega. Külalisteraamatut sirvides selgus, et näituse külastajaidki jätkus nii siit kui sealt. Tokyo, New York, Texas, Otepää, France, Stockholm, Pjatigorsk, Belfast, Hamburg, Madrid, Kiiev, Helsinki... Arvamusi-muljeid paljudes maailma keeltes. Üks kodukeelne nägi välja selline: “Austatud pildimeister. Oli huvitav, tore, armas, hää ja ilus. Soovin südamest, et see “päästikeri sõrm” nõnda palju paraneks, et veel paljugi sellest, mis me ümber, üle ja sees, saaks üles võetud. See on imeline kingitus — näha maailma ja inimesi nõnda nagu neil piltidel. Kõike kaunist!”

Näitusel
Üheaegselt allakirjutanuga kõndis piltide ees ka naisterahvas, kes palus end nimetada koduperenaine Reelikaks. Tema arvamus: “Ma tulin siia ekstra selle näituse pärast. Olen Kalju Suure suur austaja. Isiklikult teda küll ei tunne, kuid näen teda tihti vanalinnas liikumas või siis Vabaduse platsil endises Wiiralti kohvikus istumas. Ja väga tihti kaunite daamide seltsis. Pärast rasket haigust liigub ta küll kepi abil, aga see ei sega teda galantselt käitumast. Kergitab tervitades kübarat, suudleb daamidel kätt ja puha. Juttu ajab kuidagi vaikselt ja malbelt, aga silmad säravad kui rosinad ja olen kõrvallauast kuulnud, et oskab daamidele komplimente puistata kui pärleid. Tõeline härrasmees. Ja samas väga lihtne. See lihtne härrasmehelikkus lööb ka tema piltides välja. Neid vaadates ei teki muljet, et hulk aega on sätitud-seatud ja kamandatud, et istu sirgelt, naeratus ning kohe lendab linnuke. Ei, ei. See linnuke on küll lennanud, aga kuidagi väga märkamatult ja tabanud just selle olulise... Ja muidugi on juba praegu ning tulevikus enamgi veel oluline ja hinnatud see, et nii palju on piltidele jäädvustatud meie kultuuritegelasi. Hindamatu!
Mina ei torma näituselt läbi nagu piletikontroll tühjast trammist. Mulle meeldib vaadata ja mõelda, et miks just nii. Mida tahab öelda piltmaaker ja mida võiks öelda see, kes pildilt vastu vaatab. Kõnnin paar-kolm tuuri pildid läbi ja oma sisimas teen kui pisikese fotokonkursi. Seekordsel näitusel sean esikohale foto aastast 1988, kus on tabatud Lennart Meri loomeliitude ühispleenumil. Teisele kohale pildi oivalisest kunstnikust Peeter Mudistist ning kolmandale portreed Rootsi kuningannast Silviast ja kuningast Karl Gustavist. Seda portreede osas. Väga meeldib mulle Kalju Suure lähenemine naise keha kujutamisele. Tema aktifotodes on seda galantsust ja kultuursust, mida õhkub temast endastki. Pildid lastest, vanadest inimestest, koertest ja kassidest... no kõigis, kõigis on sisu ja inimlikku lähenemist. Ning veel. Väga hästi pandud pildiallkirjad, mis oleksid kui juttude pealkirjad. Tegelikult ongi iga pilt kui pildistatud jutt. Ma saan siit näituselt hingejõudu.”

KOHVIKUJUTT
Vabaduse väljaku servas asuvasse väikesesse kohvikusse siseneb Kalju Suur kepile toetudes, aga ometi omamoodi käbedusega, ja kohe on laudade taga ka tervitajaid. On näha, et siin seda vanahärrat teatakse ja tuntakse.
Kalju Suur: “See on üks minu lemmikkohtadest, kus käin. Ma pole kunagi napsu- ja suitsumees olnud, aga mulle meeldib kohvikus rahva hulgas olla, ennast näidata ja teisi vaadata. Siia määran ka kohtumispaiga, kui kellegagi vaja kokku saada ja juttu ajada. Siit osatakse mind leida. See ka oluline, et siin pole treppe, mul vigase jalaga see asi tähtis. Ja ilusad suured aknad. Mulle meeldib inimesi jälgida (viipab läbi akna järjekordsele tuttavale). Sedasi siis. No mida ma endast ikka nii väga oskan rääkida? Olen Tallinna poiss, sündimisaasta 1928. Et ema nägemine üha viletsamaks muutus, siis tekkis tal raskusi minu kasvatamise ja hooldamisega ning nii sattusin ma 3,5-aastaselt Palivere lastekodusse, kus olin kuni 16-aastaseks saamiseni. Lapsepõlves olin üksjagu omaette hoidja ja suur raamatukoi. Puu otsa, okste vahele olid pandud lauad ja seal kõrgel lavatsi peal ma siis päevad läbi lugesin ning õhtul enne magama jäämist rääkisin teistele unejutuks, mida päeval loetud sai. Mingit märki huvist fotograafia vastu ei olnud. Lastekodust suunati mind Ravila aianduskooli, aga jäime seal poistega ühe kelmusega vahele ja mind puksiti koolist välja. Ei saanud minust lillenuusutajat. Läksin Tallinna Raudteekooli ja õppisin lukksepaks. See eriala on mulle ka pikka aega leiba andnud.
Huvi fotograafia vastu tuli ootamatult. Esimene aparaat kingiti mulle enne sõjaväge, aga see läks kaduma. Kui Vene sõjaväes Kirovobadis õhukaitsevägedes teenisin, ostsin endale ka esimese aparaadi. Esimene minu pilt ilmus sõjaväeringkonna lehes 1953. aastal. Pärast kroonut sattusin tööle Marati mehaanikaosakonda ja ühtlasi olin selle asutuse kehakultuurikollektiivi esimees. Et Marati sportlased olid edukad, siis olin valitud ka spordiühingu Kalev presiidiumisse. Ja enne Rooma olümpiamänge paluti mul kirjutada avaldus, et delegatsiooni koosseisus sinna sõita. Tähtsate meeste kõrval pidi ikka mõni lihtne “kilu” ka tööliste riiki esindama. Aga ei saanud sellest asja. Keerutati keeruliseks see värk ja nii jäi mul käimata. Jätsin selle spordi kus seda ja hakkasin tõsisemalt fotograafiaga tegelema.
Kõige kauem, 14 aastat, olen töötanud kultuurilehe Sirp ja Vasar juures. Sestap mul ka nii palju pilte kultuuritegelastest ja -sündmustest. Endale meeldib aga kõige rohkem lapsi pildistada. Jah. Elu on läinud. Nüüd mul endal lapsed. Tütar ja poeg ja lapselapsedki. 1994. aasta sügisel, kaks päeva enne Estonia katastroofi, tabas mind Filharmoonia direktori kabinetis insult. Olin hulk aega halvatuna haiglas, aga pärast kõiki järelravisid olen nüüd selline, nagu olen. Liikumine küll kehvapoolne, aga vaim värske. Kui sellest lopsust toibusin, siis mõtlesingi — mis edasi? Et aastatega oli kogunenud paras kogus pilte, siis otsustasin hakata välja andma oma pildiraamatuid. Praeguseks on kaante vahele jõudnud kaheksa ja üheksas on trükikojas ladumisel. Ma tegin endast koguni ettevõtja ja nii ajan oma kirjastuse Suurkalju asju, mis seisnebki nende raamatute väljaandmises. Tegevust kui palju, aga inimene peabki tegutsema. Näe, nüüdki võtan pisikese ratastega kottkäru, millega soomlased õlut veavad, panen oma raamatukesed sisse ja Raekoja platsi kunstilaadale müüma. Räägin ise juurde, annan autogramme ja nii ta läheb. Mulle ei meeldi, kui raamatud poodidesse seisma jäävad. Mulle peab raha nii ruttu kui võimalik tagasi tulema, et uusi hakata välja andma. Seni on küll kenasti läinud, “Silmast silma” I ja II, “Palgest palgesse” I ja II , “Suur päevapildiraamat”, “Kalju killud”, “Häbematult ilusad naised”... Viimati nimetatu on seni ainus Eestis välja antud aktifotode raamat. Seal on sees ka minu parim pilt, aktifoto “Liivakell”. Peeter Toominga sõnul ilusaim aktifoto, mis kunagi Eestis tehtud.
Palju mul üldse pilte on? Kes neid lugenud on, egas igast plõksust veel pilti ka tule. Fotomeeste hulgas on arvamus, et ühe täispildistatud filmi kohta tuleb ehk üks asjaline pilt. Mul tuli ühel aastal ligi 700 meetrit pildistatud filme. Aga arhiivi pole kiivalt kappidesse kogunud. Olen praktiliselt laiali jaganud. Küll muuseumidele ja toimetustele. Oma osa on saanud ka Videvik.
Personaalnäitusi on olnud üksjagu. Viimane, mis Kiek in de Kökis, oli juubelinäitus, kaheksakümnes, ja seal oli kahel korrusel väljas 110 tööd. Pilte mitmest ajast pealkirja all “Kilde siit ja sealt”. Need killud mind ikka kummitavad. Kildudest saab ju terviku. Praegu valmistan ette uut raamatut, kus lisaks piltidele ka minu jutukesi sees. Pealkirjaks “Kalju lihvitud killud”.
Praegu ma fotoaparaati iga päev kaasas ei kanna ja väga palju pilte ei tee, sest haigusest tingituna ei tööta see “päästja näpp” päris korralikult. Aga loodame, et ajapikku läheb ikka paremaks. Sedasi siis.”
Jääb vaid soovida vanameistrile Videviku lugejate poolt jätkuvat elurõõmu, mida temast niigi kiirgab, ja elujõudu, millest samuti ei paista puudu olevat. Ja kui keegi kipub kepiga vanahärrale appi, siis kuuleb ta viisakat vastust: “Ei, aitäh, ma saan ise.” See ISE SAAMINE annabki jõudu tänaseks, homseks, ülehomseks...

Näitusel ja kohvikus käis LEMBIT SIBUL